Tänaseks oleme saanud - või mis oleme - Mangus on kakkunud lauad seintelt ja lagedest, niipalju kui kätte on saanud. Mina olen olnud abiks vaid vanadest laudadest naelte eemaldamise ning muud pudi-padiga. Peamiselt siiski laste kantseldamisega.
Sirutasin lauad naela teravikud muru poole, mööda platsi laiali. Keerasin need ükshaaval ümber ja toksisin naelad teisele poole- teistpidi maasse. peale seda jälle ümberpöörd ja sõraga naelad välja. Mõnus tegemine.
Naelad väljas, läks saematerjal puukuuri virna, et siis mõne aja pärast uuesti maja juurde tagasi tassida.
Hea et ilmad soosisid sellist õue tööd.
Näen ikka muutusi oma vaimusilmas ja tunnen kuidas me mõtted selginevad niimoodi, mitte kiirustades just õigetesse kohtadesse.
Kui karp on tühi, tuleb elektritöö ning aknad, uksepiidad. Edasi lagi, siis seinad ja kõige lõpuks põrand.
Minu entusiasm, et lagi jääb sellisena, oli petlik, paneme siiski uued lauad. Kompromissiga. Oi kuidas mul sellistes kohtades kompromissid ei meeldi.
Mangus lammutas ühe seina, et aken ümber tõsta. Alguses mõtlesime, et teeme ka laiema akna, aga see kahjus ei mahu. Laiem aken tuleb hoopis kööki. Kui mahub.
Uue koha peal on sellest siseaknas aga kasu hoopis suurem. Aknast paistab veranda seina asemel hoopis õue.
Eks mu hing ihkaks, et koridorist saaks toa osa, aga see tähendaks hoopis suuremat tegemist ja maa tingimustes ikka ilma eeskojata ei saa hakkama ka.
Õudne kui pimedad pildid ja kui pime selles toas tegelikult ka on. Praegu on lagi ju lausa must :)
A küll me pimedusest valguse kätte jõuame.
No comments:
Post a Comment