Kodu korda 2 - lammutus

Peale nädalavahetust kõlab "kodu korda" kuidagi irooniliselt :) Aga nagu millegi lõpp on uue algus, nii on ka meie tagasihoidliku remondi puhul.

Nädalavahetus oli remondi mõttes töine - ennekõike muidugi Mangusel. Ka on praegu see faas, kus väiksemgi liigutus annab suure tulemuse ehk siis muutused on väga käega ja silmaga hoomatavad.

Igal juhul - nüüd pole enam tagasiteed, sest seinad ja lagi (osaliselt) on maha lammutud. Kohati paistab meie pimedasse tuppa ka lisavalgust - tõsi peamiselt sealt kus vaja ei oleks. Saime nüüd vähemalt teada, miks köögis tuule ja külmaga jalad jääs olid. Köögi seinas haigutas lihtsalt umbes 8cm suurune täitmata auk.

 

Üllatusi väga hulle ei tulnud. Kuid mõned siiski.

·         Hirmus klaasvill. Hiirtee see väga hirmus ei paistnud olevat, sest nad olid sinna isegi pesa teinud.
·         Meie hiiglaslik ahi on ehitatud seinale ette, mistõttu ei saa me osa laudist kätte. Eks tuleb läheneda miskit teistmoodi. 
·         Lae laudise all olid ilusad paksud plangud, need jäävad nii. Vana laudist lakke tagasi ei hakka arvatavasti panema. Mangus kangutas keskmisest osast ka 1 laua lahti ja seal paistis sama seis olevat.
·         Sein kus on aken koridori, on kergsein. Kahe plangu vahel oli taas klaasvilla. See kerg-sein annab hea võimaluse nihutada ja laiendada sisemist akent. Ja aken teatavasti tähendab valgust. Jess.

Ma juba näen natuke seda lõpptulemit. Natuke uduselt, aga näen :)

Pildid räägivad rohkem kui sõnad.

Kodu korda 1

Meie eelmise aasta kodus toimetamise märksõnaks oli AED. Plaanis oli aita kohendada, peenramajandus korda saada, põõsad/puud korrastada, majaseina äär korda ning kinniteed rajada.
Piltlikult: ühe ja teise saime valmis, kolmandast ja neljandast sai tehtud osa ning viies ja kuues lähevad arvatavasti ümber tegemisele :)

Selle aasta plaan, lisaks eelmise aasta lõpetamata ja ümber tegemist vajavate toimetamisele, on elutoa/köögi remont. Põhieesmärgiga tekitada tuulepidavus ja VALGUS. Vahetult enne ümberkolimisi tegin meie vanast toast ka pildid. Napilt sain jaole.

Täna - peale 4 päeva lohistamisi oleme end maja teises pooles, varasemalt suvises kinotoas ning talvises külmas toas, sisse seadnud. Teisele korrale seadsime magamise toa ning alla korrusele köögi ja suuretoa nurga. Köögist on veel puudu pliit ja külmkapp nigg kraanikauss, mida ma ei saa ka :) Aga tühja sest.

Mulle siin meeldib, meeldib isegi see öine hämarus. Mõnus on. Muutused on mõnusad. Vähemalt täna veel.

Samet-ümbrikus kullanoodine kutse

Vahepeal tegin natuke kutseid.  Seekord jälle tasustatavat tööd. Tööd, töö juures.
Tellija plaanis kutsuda oma kliente ooperisse. Ooper on uhke ja ja pidulik, sellest veel pidulikum on, kui see etendus on Münhenis, mistõttu pidi ka kutse olema soliidne, peen ning üritusele vastav.

Kutse tegemise juures oli minu osa idee, materjalide valik ja ümbrikute lõikamine/kleepimine. Kasutasime fooliumtrükki nii sametümbrikul kui kutsel, mõlemal sama rauaga. Tekstid printisin, ümbriku "stantsisin" ise. Kuna see sametpaber oli VÄGA paks ning võttis igasuguseid karvu ja tolmu külge, ning  kui vähe tugevamalt paberipinnale vajutasid, siis jäid pinnale näpu jäljed .... materjal ise maksis suure hulga raha.... siis mõõtsin 10 korda ja lõikasin 1 kord. Surusin, pressisin, kleepisin ja voltisin nii hoolega kui sain. Sellest hoolimata tegin valearvestusi ning lõikasin nii mõningi kord rohkem kui oleks vaja olnud :)

Mangus aitas mind kujundusfailidega. Tähendab see siis seda, et tekstid pani tema ilusaks.

Klient jäi tulemusega väga rahule ja mina ka. Hea et on võimalusi selliseid asju teha.

.

Laste oma peenar

Paar aastat tagasi tegime Joosepiga talle väikse aiasaaduste peenra. Tähendas see seda, et kokku sai laps külvata hunniku seemneid. Saaki eriti ei saanud, aga tol aastal ei saanud ma ise ka midagi. Puhtalt oskamatusest midagi kasvatada.

Sel aastal on meil söödist haritud aiamaa juba 4ndat suve käibel olnud, eelmisel aastal eriti hoolsalt, mistõttu on tüütut umbrohtu suht vähe ja muld meenutab ka mulda. Lausa lust on seal toimetada.

Sel aastal on lapsed on juba mõnusalt arusaajad ning otsus neile oma napist peenramaast tükike eraldada ei tulnud raskelt. Mida me maha plaanisime panna sõltus puhtalt sellest mis olemas oli.

Eraldasime peenrajupi ja jagasime selle pooleks. Kõigepealt istutasime ühe lille, mis oli muru sisse nukralt ära eksinud ja oleks mõne aja pärast maha niitmisele kuulunud. Edasi kaevasime maasse 4 kartulit - kummalegi 2tk. Kartulid maas, tuli vähe keerulisem tegu - seemnete külv. Esimeseks koolitööks said aedoad. Joosep pani neid kenasti ritta, Jaagup moodustas kuhjasid ja ei järginud külvi tihendust. Ubadele järgnes vili -leidsime miskit vilja - Külli kunagi kinkis, tea kas terad üldse tärkavad ja mis viljaga üldse tegu on.
Maha sai veel jupike porgandit, peeti ja tilli.

Kartulite kinni ajamine

Aedubade külv Joosepi moodi

Aedubade külv Jaagupi moodi

Ma ise olen kenasti oma külvid märgistanud, peamiselt selle pärast et teaks, mida välja rohida ja mida mitte, ning et midagi üle ei külvaks. Seda viimast on minuga ikka juhtunud, enamasti küll istutamistega. Ka lapsed said oma külvidele sildid juurde. Mangus aitas pulkadega, Joosep kirjutas ise vastavad sildid (tõsi - kirjutasin tekstid ette) ja ega Jaagupki alla jäänud. Jaagupi siltidele kirjutasin tõlked ka peale, sest sellest keelest ma arvan ei oleks ta ise ka mõne aja pärast aru saanud.

Porgand Jaagupi moodi

Porgand Joosepi moodi

Ettevõtmine oli vahva, Mangus kiitis selle ka heaks mõtteks. Nüüd jääb üle vaid koos tärkamisi kaemas käia ning rohimisega tegeleda. Joosep oli täna valmis kõiges kaasa lööma. Näis!

Jaagupi peenrappol, Joosep nõudis mind ka pildile

Joosepi pool

Minul jälle väikse asja üle suur heameel! Suur rõõm sellest, et lapsed tegid peenrateo algusest lõpuni kaasa. Aitasid isegi järelejäänud seemned kokku korjata ning tööriistad omale kohale panna.



.

Naadi-juustu muffinid

Korjasime Kataga toominga alt muffinite jaoks naate ning arutasime omaette, et "mis lõhn see on, ma ei saa aru, mis lõhn see on jne." Mis lõhn, mis lõhn. Naadi lõhn oli. Mõnusalt lapsepõlve meenutav ja mõrkjalt magus. Ma ei suutnud meenutada, miks see naat lapsepõlves tuttav on, aga juu see suur toomingas, mille all mängimas sai käidud, oli ka ümbritsetud naadiga ja ju ta lihtsalt vaikselt lõhnas seal.

See on nii nauditav, kuidas lõhnadel on aeg juures. Nõgeseid nuusutades näiteks kangastus silme ette Rägadiku talli ( või oli see laut) varemed.

Aga nüüd küpsetamise juurde.
Tutkisin enne tegemist paljusid erinevaid retsepte. Naadimuffineid on paljud blogijad küpsetanud ning variatsioone ja kirjeldusi on erinevaid omajagu. Kuna suur osa küpsetisest on juust, siis juustu valik on kindlasti määrava tähtsusega. Naadi kogus on ka enamasti kirjas kui peotäis või kimbuke. Kuskil retseptis nägin aga mõõtu: kokku pressitult 3dl. Naadi koguse osas läks pilt kohe oluliselt selgemaks.

Tegemine oli iseenesest lihtne, tulemus mõnus. Lapsed küll ei söönud, aga Mangus see-eest pistis kahe suu poolega.
Mina tundsin muffinis naadi maitset, Kata näksis ühe käega naati-teisega muffinit, et maitseid kokku viia ja Marit ütles, et juustu maitse on ülekaalus. Arutasime üheskoos, et sinihallitus juustu kasutamine tapaks naadi täiesti ära ja et juustuks tasukski pigem vähemaitsekat sorti kasutada.
Ühiselt aga arvati, et tegu on mõnusate küpsetistega, mida võiks ehk isegi järgi teha.

Vaja läheb ja teha tuleb:
värsked naadi lehed, kokku vajutatuna umbes 3dl

2 muna

1 sl suhkrut

3 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

veidi soola

100 g hapukoort

100 g riivitud juustu - panin poleks Parmesani ja Atleedi 

100 g toasooja võid

Kalla naadilehtedele keev vesi, lase mõned minutid seista ning siis nõruta ja haki lehed peeneks.
Vahusta või ja munad kergelt suhkruga, lisa jahuga segatud küpsetuspulber ja sool, siis hapukoor, või, riivjuust ja hakitud naat. Sega tainas läbi, tõsta muffinivormidesse ja küpseta 200kraadi juures umbes 20 minutit või kuni pealt on kenasti pruunikad.

NÄMM!



.

Palun umbrohule! Nõgesesupp

Tegime täna kodus tööd, mistõttu oli see hea võimalus ka keset töönädalat külalisi kutsuda. Kumbki külalisest ei teadnud teineteise tulekust :) Ühe meelitasin umbrohu ja niisama pläkutamise võimalusega ning teisele müüsin maha oma mehe IT võimed.

Nagu külalistele lubatud sai, pidin pakkuma erinevaid umbrohusööke. Plaanis olid naadimuffinid ja nõgesesupp.  Kumbagi ei olnud enne teinud ja mõlemad tundusid ahvatlevad.  Panen nad eraldi postitusena kirja ka.

Kõigepealt nõgesesupp.

Nõgesesupp 4le oli hää ja valmis sai see nii:
50g nõgeselehti
300g kartulit
köögiviljapuljongit
vett umbes 1liiter
2 muna
maitserohelist - tilli ja sibulat
hapukoort
soola-pipart

Korjasin nõgeseid. Noori, värskeid ja rammusaid :) Kõige mõistlikum mõte oli kääridega tükikesed nõgestest kaussi lõigata. Nii tundus kõige mugavam, vähem nokkimist. Kupatasin neid mõni minut ning jätsin ootele. 
Kartulid panin puljongisse keema. Keetsin pehmeks. Lõpus lisasin hakitud nõgese ja maitserohelise.

Retseptis oli tegelikult ka 80g õli. Skeptiliselt panin küll umbes 30g, aga ka see oli viga. Üritan retsepti esimesel korral alati 1:1 ära teha, et saada aru, kuidas retsepti kirjutaja on tulemit mõelnud. Salamisi lootsin, et sel õlil miski sügavam mõte on ja ma lihtsalt ei mõista kohe selle sügavust, aga õli tegi supi hoopis õliseks. Järgmisel korral ma seda ei pane.
Kata ütles veel et "sa küsi Mari-Liisi käest, mis selle õliga on". :)  Hea nali. Aga kummaliselt ongi nii, et minu lemmikblogi retsete ma usaldan ja tegijat usun. Pimesi, sest tegelikult pole mul õrna aimugi reaalsetest toitudest või inimesest kes blogi taga seisab,  aga usun ikkagi, sest see kõik tundub usutav. :) 

Supp sai serveeritud pooliku muna ja hapukoorega. Munad pošeerisin.  

Degusteerijad kiitsid supi heaks. Mina teen keetmisega aga lähiajal ka korduskatse.

Nämm!



.

Karulauk ja pesto - karulaugupesto

„Inimestega tasub suhelda!“ Kuulutasin seda fakti täna ikka väga mitmeid kordi.

Paar nädalat tagasi hakkas mind huvitama karulauk ja selle teema juures just see, kust seda vabast loodusest saada võiks ja et kas seda siinkandis ka leidub. Võtsin ette uurimustöö. Küsisin siit ja küsisin sealt. Inimestelt, kes võiks ise teada ja kes võiks teada kedagi kes teab… tulemiks sain ühelt inimeselt lubaduse, et 1 naine, kes teab ja kohta ei taha öelda, toob mulle kimbu ning üleeile laekus info, et üks naisterahvas teab kus karulauk kasvab, ta tahaks ise sinna minna, aga kuna autot pole siis võib nö. sõidutajale koha kätte näidata. Ja mul ju on auto! 

Nii võtsingi reede hommikul, peale laste lasteaeda viimist , selle käigu ette. Endal nägu rõõmust säramas!

Karulauk on III kategooria looduskaitsealune taim. See tähendab, et taime võib korjata nii, et see ei ohustaks liigi säilimist kasvukeskkonnas. Mina korjasin väheke ja kindlasti mitte ei rikkunud taime kooslust.

Väljavõte terviseleht.ee lehelt:

Karulauk on 15-40cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars on kolmekandiline, õied valged või roosad, lõhnavad, õitseb mais ja juunis. Kasvab looduslikult salumetsades. Lehtedel on väga tugev küüslaugu lõhn ja maitse, ka toimeainete sisaldus ja mõju organismile on samasugune nagu küüslaugul. Maitseainena võib kasutada nagu küüslauku. Karulaugu lehtedest valmistatakse pikantset lisandit liha- ja kalatoitudele. Selleks keedetakse lehed väheses vees, lastakse nõrguda ja marineeritakse vähese äädika ja toiduõli segus, mis maitsestatud vähese soola ja pipraga.

Võib kasutada ka toorsalatina iseseisvalt või teiste salatite koosluses. Kasutades kui maitseainet, lisatakse suppidesse, hautistesse keetmise lõpus või vahetult enne lauale andmist

Ma ütleks, et see maitse ei ole väga tugev – ootasin midagi enamat.

Aga pesto tegin Nami-Nami retsepti järgi ning peale valmimist täiustasin oma maitse järgi.

Minu retsepti, millega rahule jäin läks:

50g karulaugulehti

50g seedermänni seemneid (võilillepesto tegin kõrvitsa omadega ja kuskilt lugesin, et sobivad ka sihvkad)

50g parmesani juustu

1dl oliiviõli

2 tl. sidrunimahla

Soola, pipart

Tükeldasin karulaugu lehed, lisasin seemned ja törts õli. Saumikserdasin ühtlaseks, lisasin veel õli, kuni mass tundus paras. Segasin sinna sisse ka sidrunimahla, riivitud parmesani ja törtsi soola ning pipart.

Kokku sai päris hea kraam…. Võiiiiii… ootasin enamat.  

Lastele maitses see aga igatahes maitses rohkem kui võilillepesto. Vabatahtlikult käisid lausa purgi kallal.  

 

Noorkuu - külva seda, mis maapeal kannab

Helistasin emadepäeval ka Pisivanale. Rääkisime maast ja ilmast. Nagu viimasel ajal tavaline, läheb meie jutt nii või naapidi taimekasvatusele, maaharimisele, sellele kas ja kes ja millal tulbisibulad maapõuest nahka pani jne, jne. Ma niiii naudin neid vestlusi.  

Peenar, mis sel aastal on tulbitühi.

Muigasin mõned aastad tagasi ämma juttude peale, kus ta tundis kurba meelt külmavõetud või näriliste poolt kevadel mitte ellu ärkavate taimede üle. Näe- ma ei pidanudki väga vanaks saama, et mõista. Saan täna aru, millest ta rääkis ja mida tundis.

Ühtlasi uurisin vanemtaimekasvatajalt ka seemnete külvamise kohta ja seda et kas vanaema virga kodanikuna on juba seemned maasse saanud. Seepeale teadis ta aga rääkida, et on noorkuu (märkasin seda eelmisel õhtul ise ka) ning siis külvatakse maapeal kasvatavaid taimi. Ja nii on tehtud ammusest ajast ja nii töötab ka tänapäeval. Usun teda, sest tean, et ta teeb märkmeid oma toimetustest ja mitte ainult ei kirjuta üles vaid vaatab ja võrdleb tagasiulatuvalt neid ka.
 
Seetõttu tegin minagi ära maapealse saagiga külvi.

Külvasin:
uue portsu redist - esimene külv on juba pärislehtedega
salatisibulad
jääsalatit
aedoad
herned
tilli
rukkolat
patuga pooleks panin ka peeti - seda osalt ka lehtede otstarbeks.
 
Rohkem seemneid lihtsalt ei olnud. Või tõsi - porgandiseemet oli ka, aga kuna mul väga oluline on hea porgandisaak, siis eelmainitud info valguses käsi neid külvama ei kippunud.

Kartulid tõstsin idunema ka, et siis vana kuu aeg ja kui toomingad õitsele lähevad, saaks needki maasse panna.

Sel aastal võtan seda põllumajandust tõsisemalt kui kunagi varem. Näis kas põllumajandus mind ka võtab :)



.

Võilillepesto

Emme ütles üleeile kui teatasin talle, et hakkan võilille pestot tegema:
et sina ikka jaksad: oled vist minu vanaema , mammi , geene endale saanud. Ta ka juba vanal hallil ajal katsetas küll naadi ja nõgese ja võilille jne. asjadega. Tassis metsast sirmikuid koju, mida sellel ajal keegi ei teinud. Praadis neist snitsleid ja tegi kotletti ning pettis kõik ära...

Ilus mõelda, et võiksin olla Mammi geene saanud, sest Mammist räägitakse vaid ülivõrdes. Nii palju, kui temast räägitud on. Mammi suri küll väga vanalt, kuid mina olin siiski liiga väike et miskit tajutavat kokkupuudet omada. Kadestan siinkohal Marget, kes sai temaga lausa ühe katuse all elada.

Kas nüüd geenidest, lihtsalt huvist, aga võtsin minagi moodsa "umbrohu" söömise ette. Algatuseks siis võilille pesto.

Tuleb tõde tunnistada, et tegelikult olin ma üsna skeptiline selle suhtes. Tahtsin teha kuid käed nagu sõdisid vastu. Endas kindluse leidmiseks käisin mööda heinamaad ringi, nokitsesin noori võilillelehti ja maitsesin neid - tõesti ei olnud kibedad, kuid olid samas mõnusalt võilillesed. Õhtul propageeriti ka Ringvaates "umbrohtu" ja nii ta läks. 

Kindlus saadud, korjasin paraja kimbu. Igaks 10ks juhuks leotasin neid külmas veel pool tunnikest, sest see pidi võtma kibedat maitset ära. Korjasin küll noori võrseid, aga mine sa tea..

Retseptiks kasutasin Pireti blogis olevat retsepti ehk seda aga plaanisin seda. Ei teagi, miks esimese valisin. Pärast vaatasin, et Mari-Liisi oma oleks ehk olnud naturaalsem.

Mis on pestoks vaja:
pealehakkamist

1 peotäis noori võilillelehti

3 küüslauguküünt

50g parmesani

50g kõrvitsaseemneid

1spl mett

1dl oliiviõli

soola, pipart

paar basiilikulehte

Mina panin kõik ained ühte anumasse kokku (ei riivinud enne parmesani vaid tükeldasin vähe) ja saumikserdasin kuni pesto oli pesto nägu.

Ja maitses see kraam hea. Kordamisel natuke kohendaks mee kogust ja paneks ehk 2 küüslauguküünt.

See arusaam peotäiest ja küüne suurused jne mõjutavad ma arvan maitset ikka väga kõvasti.

Olen söönud seda niisama saial, tomatiga. Rukkileival. Mõlematpidi on maitsev. Ja röstisaial ehk kõige parem.

Säilivuse kohta teadsid teadjad rääkida, et nädalakese külmkapis seisab julgelt, kui just varem otsa ei saa :) 

Kilupirukad vol2

Kleidikesed veidikesed, pluusikesed ja muud nikerdamist vajavad asjad  - oodake!  Ka teie aeg saabub kord. :) Mõtted vaja setitada ja poed vaja külastada enne, kui asja kallale asuda. Ei tule need asjad tellimise peale - kuidagi ei tule :)

Ühesõnaga  - taaskord toidust.
Kuna mul eelmisest pirukateost jäi kuidagimoodi alles pätsike tainast, mida oli ka patt minema visata ja mille kasutamiseks mul teistmoodi täidise jaoks säravat ideed ei tulnud, siis tegin uue katsetuse kilupirukatega. Seekord väikese mugandusega.

Kasutasin hapukoore asemel kodujuuustu ning hakkisin kilud täidisesse. Tulemusega jäin väga rahule. Täidis oli mahlane ning kala oli ühtlaselt iga ampus jaoks jagunenud.

Tainast jagus 9 piruka jaoks. See lubab arvata, et retsepti taignakogusest saaks 24+9 ehk jubepalju ampsusid :)

Täidis 9 piruka jaoks:
200g kodujuustu
peotäis tilli
9 kilu
1muna

Küpsetasin 200C ahjus 25 minutit. ehk niikaua kui täidis hakkas ka jumet võtma.

Avastasin ka, et kui tainas teha õhem, kui eelmisel korral, siis olid pirukad leigena ka söödavad ja üldse mitte searasvased.

Rukki-kartulipõhjal kilupirukad a la Mari-Liis

Ma ei ütleks, et olen eriline kilusõber. Kilupirukad on ka pigem mulle mitte meeldinud, kui et need kuidagi mind liigutanud oleks.
Miskipärast jäi mulle aga silma Mari-Liisi blogis olev kilupiruka retsept, mis tundus esimesel peale vaatamisel juba huvitavana ning lausa kutsus järele proovima.
Kuna nädalavahetusel oli oodata külalisi, kes enamasti minu igasugu söögikatsetuse rõõmuga vastu võtavad, siis ei jäänud mul muud, kui produktid valmis osta. On ju jagamise rõõm see suurim rõõm.

Minu sisetunne oli õige ja kilukorvid olid tõesti tegemist väärt ja lähevad kindlasti ka kordamisele.
Serveerida tuleb neid kindlasti külmalt.

Tegemisest ka.

"korvkesed"
200g rukkijahu (püül)
200g keedetud kartuleid (2-3 kartulit)
75 g searasva
75 g võid
2 sl külma vett
0,5 tl soola

Riivi varem keedetud ja jahtunud  kartulid. Sega jahu soolaga, lisa sellele tükeldatud külm rasv ja või ning kartulid.  Pudista segu omavahel pudiks, lisa vesi ja vormi taignaks. Taigen pane kilesse ning jäta vähemalt tunniks külmkappi seisma. Tegin seekord taigna õhtul valmis, et siis hommikul kohe saaks küpsetama hakata.

Täidis:

kilufileed - umbes 24 - sest sain sellest taignakogusest 2 muffinivormi kogust. Kasutasin autori soovitusel karbi omi ja kuna neid jäi puudu, siis võtsin ka vaakumis, juba varem valmis puhastatud, fileesid kuid Tallinna kilud plekkkarbis olid ilmselgelt mahlasemad, pehmemad ja mõnusama maitsega.

3 muna

3 dl hapukoort

paar peotäit hakitud värsket tilli

Põltsamaa kanget sinepit

kappareid 

Klopi lahti munad. Sega hapukoore ja hakitud tilliga. 

Rulli taigen jahusel laual umbes 2mm paksuseks ning lõika umbes 8cm ringid.

Aseta ringid korralikult võitatud muffinivormi. Määri pirukapõhjale õhuke kiht sinepit, pane paar lusikatäit tädist, aseta rulli keeratud kalafilee ja 3-4 kapparit.

edasi - ahju - 200 kraadi ja umbes 20 minutit.

Täna olid degusteerimas Emme-Taadu.

Ühiselt proovisime pirukaid kõigepealt pooljahtunult, kuid sedasi ei maitsenud need kohe üldse. Tundus, et searasva soe maitse lihtsalt tappis piruka.

Panime pirkuad külmikusse jahtuma ja uue prooviringi juures mekkijad juba mugisesid ja kiitsid. Searasva maitse andis pirukale just hoopis selle "oma" nüansi. Maitse oli eestine, mahlane, krõbe, kergelt sinepine. Sooja ja külmal piruka maitsevahe oli nagu öö ja päev.

Üsna kindlasti teen neid toredaid lihtsaid ampse teinegi kord :) Ja kindlasti teen need varem ette, sest külmana on need tõesti VÄGA head.

NÄMM!

.