Suur rõõm väikestes asjadest - lõkkesöök

Suur rõõm väikestest asjadest oli ühe ettevõtte, mida enam ei ole, slogan. Minu lemmikslogan üldse.

Täna mõtlesin, et tea kas tihe postitamine pigem devalveerib blogi sisu või siis on pigem blogi aktiivsust kajastav. Mine sa võta kinni.

Igal juhul -  kuna sisu on minu teha ja soov pisikestest asjadest tekkivaid suuri rõõme jagada on suur, siis kirjutan jälle.
Kunagi ütles minu kallis abikaasa, kes tol ütlemise ajal oli lihtsalt sõber, et imetleb, kuidas ma oskan väikestest, pea jaburatest asjadet nii suurt innustust ja rõõmu tunda. Armas märkamine, mis on jäänud mind senini kummitama ja mis innustab mind tänagi märkama ja rõõmustama lihtsate ja loomulike asjade üle. Tõsi - see kõik ei tule enam nii lihtsalt kui tol aal.

Igasugune rõõm aga teeb ju meele rõõmsaks. Rõõmus meel annab hea tunde. Ühesõnaga on kõik see puhas omakasu :)

Nüüd aga tänase väikse märkamise juurde. Avasime grillihooaja!

Mulle tegelikult meeldib rohkem seda nimetada "õues söömise ja lõkkel küpsetamise hooajaks".
Eelmisel nädalavahetusel, kui põletasime oksi, tahtsin visata lõkkesse ka kartulid, kuid unustasin.  Ma isegi ei mäleta millal viimati tuhakartuleid tegin. Lapsepõlves loopisime lõkkeaseme peale lõkketegu pea alati tuhleid täis, kus nende valmidust oksaga kontrollisime, ja mis sellest hoolimata enamasti suhteliselt ära põlesid. Siiski olid kartulid või ja soolaga ülimaitsev, tõsi mitte väga toitev, kõhutäide - tänaseks mõnus meenutus lapsepõlvest.

Sel nädalavahetusel sai eelmise nädalavahetuse viga parandatud. Selleks, et ma ei peaks ööpimedust ja lõpusirgel lõket ootama, otsustasin oma "grillimasina" ise tossama panna. Tegin tuld ühes raamis mille sees on lõket mugav ja turvaline teha. Küpsetasime eelmisel aastal selle peale pandud resti ja panniga mõnigi kord pannakaid. Jaagup mäletas seda hästi ja oli väga veendunud, et kohe-kohe hakkab pannkooke saama... Aga ei saanud!

Tegin hoopis kana ja kartuleid. Kartuleid tegin fooliumis, kuna need, mis lõkkesse plaanisin visata olid liiga väiksed ja kartsin, et ma peale kõrbenud koore sealt muud ei saagi :) Lisasin fooliumisse ka soola, tüümiani ja oliiviõli.  Kana oli poekraam. Klassikaline marinaad.

Kartulid ja kana küpsesid kenasti - olid tossused, mahlased ja krõbedad üheaegselt.  Eks ka tühi kõht ja värske õhk kiitsid koos meiega "suvekuulutajat"

Nämm!


.

Lemon Curd ehk Sidrunivõie ja Portsupavlova

Ma arvan et olen juba pea pool aastat mõelnud, et proovin järele, mis on see paljukiidetud Lemon Curd ja kas see tõesti ka neid kiidusõnu väärt on.

Täna leidsin külmikust munavalged, mis olid jäänud pasha tegemisest järgi. Magusasõbrana asusin taaskord pavlova kallale. Sedapuhku tegin Mari Liisi pisi-Pavlovaid.

Kuna selle retsepti oluliseks osaks on ka sidrunivõie ja mul täiesti juhuslikult oli pool sidrunit kapi peal, siis oli just see mõjuv põhjus ammu soovitud retseptikatsetus ette võtta.
Tuginesin taaskord Mari Liisi retseptile.

Kasutasin aga vähendatud kogust:
60g taluvõid
100g suhkrut
2 muna
pool suht suure sidruni mahla ja selle koor

Järgisin hoolega retsepti ja tulemuseks sain mõnusalt sidruninise, magusa, kreemise kreemi.
Varasemalt olin lugenud erinevate blogijate korduvatest katsetustest ning ebaõnnestumistest ja eks seegi oli põhjus, miks uudishimu nii kaua oodata lasi. Tea kas mul oli algaja õnn või ongi tegemine selle retsept järgi garanteeritud tulemusega.

Tinglikult tegingi ehk 2/3 retsepti kogusest.
Minu jaoks oli see vähendatud kogus aga just paras tulem ning mahtus ka kenasti ühte parajasse purki ära. Näis kaua see seal vastu peab sest praegu ma sõelun ikka õite tihedalt külmkap ukse vahel.

Igal juhul sain selle väikse katsetuse tulemusena jälle targemaks.

.

Kallis Kati

Hea et on sünnipäevasid, hea et on armsaid inimesi ja hea et neil on oma "nägu".

Katil oli sünnipäev, ta on armas ja ta on just sellist "nägu" nagu tema kaart- naiselikult sillerdav. 

Kaart sai kenaks ümbriseks sees olevale kingitusele - tunnine külastus fotostuudiosse sünnipäevalast ning tema pere jäädvustama. 





Pühad, munad ja redis

Sel aastal olid fantastilised ülestõusmised. Tõusime ise ka talvisest tubasest elust üles ning olime pea terve nädalavahetuse õues. Reedel tegime lastega miski 3-4km matka jõekääru ja metsapidi, laupäeval ning pühapäeval müttasime lihtsalt õues. Kratsisime muru, tegime lõket ja nautisime lihtsat sooja ilma.

Loomulikult ei möödunud pühad ka munade värvimise, pasha ja koksimiseta. Saime ka naabreid munadega rõõmustada ning ei jäänud ka vasturõõmuta. Meie kaunistasime mune sel aastal teistmoodi kui varem - värvisime vildikatega. 



Ise mune viies saime vastu ka "naabrimehe mune". Me ise sel aastal sibulakoortega ei värvinud ning seda enam oli rõõm saadud munadest. Just need munad koos pajutibudega panid kena punkti "i"le ja täiustasid meie pühi.

Koos kõige nautimisega sain ka esimesed seemned mulda. Redise omad. Näis kaua see saagi saamine aega võtab. Ma varasemalt ei ole nö. aega lugenud kuid tärkamine ja saak on pigem jäänud hiljemaks kui eeldanud olen :) 

Peedi ja sinihallitusjuustu pirukad

Täna tegin Pille Eestis viibimise puhul peedi pirukaid. Mäletan, et suvel ta leidis ise selle retsepti ja ütles mulle, et me võiksime neid teha. Laitsin toona idee maha. 

Eile vurasin aga Peetri poole täie teadmisega, et käin poest läbi, ostan lehttaigna, sinihallitusjuustu ja peedi. Mõeldud – tehtud!

Pirukategu oli kord juba ka läbi proovitud, kuna neidsamu pirukaid sai tehtud ka mu sünnipäeval. 

Peetrisse jõudes teatasin Pille, et teeme neid pirukaid, mis ta suvel leidis ja mida teha mõtles – tema aga vaatas mind juhmi näoga ja teatas, et ei saa aru millest ma räägin J Näitasin pilte ja retsepti  mille peale mõte tundus ka talle huvitav ning emmele-taadulegi ja nii need pirukad ahju saidki.

Retsept ise on pärit nami-namist. Ilma igasugu kohendamiseta sai seekord pirukaid lihtsalt järgi tehtud. Maitse oli endiselt hea!

.

Kured kohal

Selle aasta suvekuulutaja saabus täna. Esimene kurg meie kurepaarist. Ja nüüd juba kolmandat aastat!
Eelmisel aastal tuli esimene lind 22 ja sel aastal 17. Püsivad kenasti graafikus.

Nüüd jääb vaid oodata teist lindu, munemist, poegasid ja äralendu. Viimast ehk ei maksa oodata, kuna sellega saabub ka külm sügis ning talv :)

Pilt on esimesest tulekust ja 4ndast pesaehituse päevast.

.

Vanutatud jakk

Kõigepealt pean mainima, et olen tänulik:

Piretile, et ta miskil segasel põhjusel andis/jättis mulle umbes 8 aastat tagasi ühe kudumi;

Maritile, et tema otsustas vanutada oma kampsikut ja sellest tulenevalt pani mu loovuse tööle;

Mariannile, kes vihjas mõningad õmblusnippe;

Mangusele, kes ütles, et ma ei paneks taskutele klappe ja et ei paneks oma umbekauneid nööpe. Need olevad liiga "villased".

Kartsin selle projekti alul kõige rohkem, et sellest viltimisest saab üks kodukootud jakk, kuid sain oma garderoobi hoopis täitsa mõnusalt soliidse eseme.

Tegemisest lähemalt.

Nagu suvekott, on seegi taaskasutus projekt.  Leidsin ühel nädalavahetusel Peetris käies kunagi 8 aastat tagasi saadud kudumi. Viisin selle koju, korra isegi talvel käisin sellega, kuid kui peeglist vaadates tundus asi kena, siis seljas kandes ma sellega siiski ennast mugavalt ei tundnud.

Mõni aeg hiljem näitas Marit, mida ta oli kasutult seisnud Jaanuse kampsikuga ette võtnud.  Tulemus oli kaunis. Ja mõte oli niipalju lahe, et pani ka minu mõtte tööle.  

Uurisin internetist kampsuni viltimise kohta niipalju, kui seal midagi oli ja otsustasin katsetada jõude seisva kampsikuga. Sain ka teada, et kampsuni vildiks pesemine on tegelikult vanutamine, aga see selleks.

Raske südamega lükkasin kampsuni pesumasinasse.  Esialgu tavarežiimil. Ei olnud mul ju õrna aimugi, palju kudum kokku võiks tõmmata.  Lasin programmi lõpuni ja tulemus oli positiivne. Vanumine oli näha, kokku tõmbumine paras. Kuna kamps oli natuke juba vanunud, siis julgesin selle ka pooleks lõigata. Käärid sees ära käinud, läks tulevane jakk uuesti masinasse – seekord juba 60kraadi ja pikema programmiga.  Vahepeal muidugi käisin kaemas, et kui palju ja mis on toimunud ning lasin programmi lõpuni käia.

Kokku juhtus nii, et umbes 20cm pikad varrukad tõmbusid parajaks, kõhu pealt oli kampsunit 20cm vähem ja pikkust kaotas kamps umbes 10cm.  Kokku sai igati paras toormaterjal.

Päev hiljem hakkas pihta disainitöö. Teadsin täpselt, et tahan kante ja pean tegema taskud.  Mis värvi need kandid olema peaks, kuidas taskud hakkavad välja nägema, kas hõlmadele tulevad nööbid või haagid või ei tule midagi … kõik see vajas katsetus ja mõtlemist.

Harutasin ja leiutasin kokku umbes nädala. Ja eile sain selle valmis.  Just selline nagu tuli.

Kuna ma lõpptulemuse üle ise väga uhke olin, siis lisasin kraele ka firmamärgi.  Lepa Triinu.

Hakkan seda edaspidigi kasutama.

Suvine kott

Täna tundsin õhus kohe eriti kevadet. Uskumatu, aga selle aasta kevad on meie juures kuivem, kui kõik varasemad. Uputus, mis oli, taandus 24 tunniga ja hoov on lumest peaaegu puhas.

Suure suveootuse tuules on ju paslik üles panna minu selle suve kott.

Kott, mis sobib kenasti ka sünnipäevaks saadud kontserdi külastamisele J Kujutan ennast juba Folgil oma ridiküliga laineid löömas J

Kotitegu on minu viimase aja suurim ja põhjalikum tegemine. Ehk on see millegi suure algus. Ehk hakkan nüüd ka vähe aeganõudvamaid ja põhjalikumaid asju tegema, kui seni. Tegema asju, mis võtavad aega rohkem kui 2 õhtut ja nõuavad suuremat läbimõtlemist.

Kott ise on 98% taaskasutus või siis seisva materjali ärakasutus.

Jute on Jõgeva vanaema oma – Taadu kunagi haaras Mõisamaalt selle kaasa ning see on seisnud seni jõude. Nüüd ärkas elule.

Vooder on lina, mille Manguse ema tegi Joosepile, kuid mis oli väike ja läks eelkõige kasutusse seetõttu, et mul ei olnud miskit muud paremat voodrit võtta ja tahtsin koti valmis saada. Minu meelest sobib see sinna kenasti.

Lõng, millest sai heegeldatud osa tehtud on Otto jaoks ostetud lõngast, millest pidin kuduma tuduteki. Ja ma kudusin ka – isegi 2 korda. Ei jäänud rahule. Ja lõpuks lõin käega.  Lõng on seega läbi kootud ja üles harutatud.

Ilunöör on ainuke asi, mis eraldi poetripi käigus soetatud sai.

Nagu ikka - tuli kõik nii nagu tuli. Kõike tegin tundega, harutasin kui vaja, kui vaja võtsin juurde jne.

Koti sisse tegin nö. mobla tasku ka. Siis vähemalt on 1 asi kotis leitav :)

Tegelikult on mul veel plaan kotile midagi tikkida, kuid see osa tuleb vist aja käigus. Või ei tule.

Praegu see ei taha tulla :)

Töötuba

Täna tundsin esimest korda elus, et tahan oma töötuba, et ma saaks ajaga kogunenud paelad ja nöörid, värvid ja liimid, nööbid ja pärlid, kangad ja lõngad kenasti ära sorteerida ning et ma ei peaks neid kuskilt kapipõhjast välja käima koukimas ja et ma ei peaks pidevalt oma pudipadi ümber keerama selleks et kogu varandus meeles püsiks et siis vajaduse korral teaks, kust otsida ja mida otsida.

Aga vähemalt mul on kapp ja karbid ja korvid ja sorteeritud kaup.

hmmm. äkki peaks kapist kabineti tegema ;)








.

Räimerokk

Kui sina räime näed, siis haara tal sabast ja hakka rokkima...

Täna mina rokkisin, sest eile ostsin räimi. Ja rokk oli aus, nii aus, et tahan seda veel ja soovitan teistelegi.



Tegelikult on tegu ühe ülimaitsva, kuid samas väga lihtsa vormiroaga, mis on mulle korduvalt jäänud silma, kuid mille olulised komponendid seda teinud ei ole - neljapäev oli aga kalapäev ja kuna ma komistasin räimedele kogemata otsa, siis oli möödapääsmatu võimalus idee teoks teha. 

Ostsin kohe terve kilo kala - pool marineerisin, teise poolega pidasin rokki.

Retsepti leidsin Mari-Liisi toidublogist, minu praegusest lemmikust ja retsept on siin.

Seekord ma oma rooga ei pildistanud kuna unustasin tomateid osta ja pilt poleks nii ilus tulnud. Kasutasin tomatite asemel ise püreed.

Aga tõesti. See on väärt proovimist!

Edit: 4.05
Mangus ütles, et vanasti nimetati räimi vaese rahva söögiks, nüüd saame seda gurmee pähe :) Ja nii ongi.
Täna sai jälle üks luksuslik vorm ahju pandud ning maitse oli sel endilselt hea.

Vaja läheb siis:
500g räimefileed
5 tomatit
3 küüslauguküünt
spl lusikatäis punet
spl lusikatäis peterselli
soola-pipar
riivsaia

Ladusin fileed oliiviõliga määritud vormi, kuid kuna kiht jäi üsna paks, siis segasin maitseaied kala "häirides" segamini, mitte ei raputanud kõike viimasele kihile. Raputasin riivsaiaga üle, niristasin oliiviõli peale ning neljatasin tomatid. Edasi läks vormitäis pliidi ahju. Temperatuurist ei olnud halli aimugi, kuid umbes 20 minutiga oli kala küps ja saiakate pruunikas. Retseptis oli 180kraadi ja 15-20 minutit.

Serveerisin kurgi ja kodujuustuga!

Joosepi kamps

Leidsin mõnipäev tagasi üles kampsuni ning väiksed "käpa tupikud", mis olin kudunud Joosepile.

Mul on tunne, et ta sai neid kanda vaid mõned korrad. Ei mäletagi miks  - ju tuli soe suvi peale, kus kampsikut ei olnud vaja... või kasvas niisama välja.  Ei mäleta.

Igatahes said need kudumid täna Maritiga kaasa ja ehk leiavad nad oma kasutuse Johanni seljas. Varsti peaks see talle täitsa paras olema. :)

Menüükaaned

Sekka natuke paberist nikerdamist.  Seekord tegin seda päristööna.

Virust tuli  ükspäev tellimus, Merineitsi menüüde välja vahetamise kohta.  Jess – mõtlesin mina! Saan leiutada, nokkida, sebida ja kleepida ja liimida ja arutada jne.  Mõnus loovtöö!

Tegelikult oli plaan kogu see asi anda trükikojale teha. Mina oleks maketi teinud ja trükikoda 30 kaant valmis vorpinud. Kahjuks või õnneks ei läinud nii.  Tein maketi – trükikoda tegi hinna. MÜSTILISE! Kaane hinnaks tuli nende arvutamise kohaselt pea 400eeki.  Mina arvutasin puhtalt paberi hinna kokku ja see andis kaane hinnaks 50eeki. Müstiline vahe.  Eks muidugi nuutimise, stantsimise ja muu asjaga tuleb lisa, aga kindlasti mitte nii palju, kui pakkumises oli.  Üritasin trükikojaga vaielda nende kasumi liigsuuruse osas kuid tulutult. Lõpuks otsustasin ise asja kätte võtta ning  kliendi soovitud hinna sisse proovida ära  mahtuda.  Mahtusingi.  Sain isegi pakkuda odavamat hinda, kui ta oli maksta arvestanud. Käsitöö tegemise eest saime endale siit ka  täitsa mõistliku osa.

Kaanele kujundas Mangus kalasoomuse mustri, et paberile paratamatult tekkivad näpujälgi näha ei jääks. Logo sai fooliumtrükiga. Needid toon-toonis kaane konjakivärviga. Toonid on kenasti kooskõlas Merineitsi interjööriga.

Tõsi – ühe maketi tegemine on hoopis midagi muud, kui 30 valmisprodukti valmistamine.  Jooksmist oli rohkem kui olin plaaninud. Ka oli väikseid valearvestusi, möödarääkimisi ja katsetusi, mida ei osanud ette näha.

Liimimisel ja neetimisel oli mul asendamatuks abiliseks ka Kati. Muidu olekski vist olnud töö lõpuks menüü maitse suus. Kuna kleepimist aga osaliselt koostööna sai tehtud, siis oli töö sedavõrd toredam. Seltsis on ikka ju segasem J

Lõpptulemusega saime kenasti hakkama, klient oli ka rahul.