Vanutatud jakk

Kõigepealt pean mainima, et olen tänulik:

Piretile, et ta miskil segasel põhjusel andis/jättis mulle umbes 8 aastat tagasi ühe kudumi;

Maritile, et tema otsustas vanutada oma kampsikut ja sellest tulenevalt pani mu loovuse tööle;

Mariannile, kes vihjas mõningad õmblusnippe;

Mangusele, kes ütles, et ma ei paneks taskutele klappe ja et ei paneks oma umbekauneid nööpe. Need olevad liiga "villased".

Kartsin selle projekti alul kõige rohkem, et sellest viltimisest saab üks kodukootud jakk, kuid sain oma garderoobi hoopis täitsa mõnusalt soliidse eseme.

Tegemisest lähemalt.

Nagu suvekott, on seegi taaskasutus projekt.  Leidsin ühel nädalavahetusel Peetris käies kunagi 8 aastat tagasi saadud kudumi. Viisin selle koju, korra isegi talvel käisin sellega, kuid kui peeglist vaadates tundus asi kena, siis seljas kandes ma sellega siiski ennast mugavalt ei tundnud.

Mõni aeg hiljem näitas Marit, mida ta oli kasutult seisnud Jaanuse kampsikuga ette võtnud.  Tulemus oli kaunis. Ja mõte oli niipalju lahe, et pani ka minu mõtte tööle.  

Uurisin internetist kampsuni viltimise kohta niipalju, kui seal midagi oli ja otsustasin katsetada jõude seisva kampsikuga. Sain ka teada, et kampsuni vildiks pesemine on tegelikult vanutamine, aga see selleks.

Raske südamega lükkasin kampsuni pesumasinasse.  Esialgu tavarežiimil. Ei olnud mul ju õrna aimugi, palju kudum kokku võiks tõmmata.  Lasin programmi lõpuni ja tulemus oli positiivne. Vanumine oli näha, kokku tõmbumine paras. Kuna kamps oli natuke juba vanunud, siis julgesin selle ka pooleks lõigata. Käärid sees ära käinud, läks tulevane jakk uuesti masinasse – seekord juba 60kraadi ja pikema programmiga.  Vahepeal muidugi käisin kaemas, et kui palju ja mis on toimunud ning lasin programmi lõpuni käia.

Kokku juhtus nii, et umbes 20cm pikad varrukad tõmbusid parajaks, kõhu pealt oli kampsunit 20cm vähem ja pikkust kaotas kamps umbes 10cm.  Kokku sai igati paras toormaterjal.

Päev hiljem hakkas pihta disainitöö. Teadsin täpselt, et tahan kante ja pean tegema taskud.  Mis värvi need kandid olema peaks, kuidas taskud hakkavad välja nägema, kas hõlmadele tulevad nööbid või haagid või ei tule midagi … kõik see vajas katsetus ja mõtlemist.

Harutasin ja leiutasin kokku umbes nädala. Ja eile sain selle valmis.  Just selline nagu tuli.

Kuna ma lõpptulemuse üle ise väga uhke olin, siis lisasin kraele ka firmamärgi.  Lepa Triinu.

Hakkan seda edaspidigi kasutama.