laste keraamikaring

Keraamikaringis otsustas Virve, et teeme rigis käivate emade lastele savitamise õpetust.

Juhendajateks valis ta välja Annika, Heleni, Kalli ja minu. Oi kui kõrvust tõstetud ma olin selle peale.  Oma lapsi õpetada aga ei tohtinud. Emad pidavat liiga palju suunama. Ma ise arvan, et sõltub emast. Eks suunata saab omale sobivad suunas ka võõraid lapsi ja nende töid "ilusamaks" teha niisamuti. Õpetamise eesmärk oli olla pigem teeleidja. Kui noor savitaja küsis savi nt väikse tassi tegemiseks, siis ütlesingi enamasti "näe - otsi see tass nüüd siit üles".

Minule sattusid tulema pigem suuremad lapsed. Vanustes 7-10.
Ja väga toredad ja tublid tegijad olid. Kes kuulas ja tahtis nokitseda rohkem, kes vägem. Suures plaanis olid kõik tublid ja mina olin väga rahul.  Tehtud sai keerulisemaid ja vähem keerulisemaid asju.

Eile tegin kogemata õigel päeval käimata jäänud Lussiga eraldi nokitsemist. Tegime koos klipkonna, kausikese, taldriku ja kummituse.

Eriti armas sai kausike, millele tegi Lussi näod. Algselt joonistas ta lihtsalt erineva suurusega "Smailisid".
Selleks, et mõte ägedamaks läheks, näitasin talle erinevaid võtteid oma savitüki peal, kuidas ja millega erinevaid jälgesid jätta. Kui 2 suurt nägu said valmis, siis otsustas noor kunstnik varasemad väiksed  näokritseldused "ära kustutada" ning jätta 4 "smailit".

Kommenteerisin seda kõrvalt möödaminnes, et  "Näe - siin Sul ju terve pere peal".
Lussi võttis sellest sõnast kinni ja hakkaski pere nägusid tegema. Nägusid nöomaks.

Hammastega, vasakpoolne tegelane on, kui mu mälu mind ei peta, vend. Vend on kandilise ninaga, kõrval on rõõmus issi sest ta töölt kodus. Emme on ilus (paremalt esimene - emmele joonistati ka musisuu) ja Lussi ise (pilti pole) on topsi peal kurja näoga, sest Matu võttis ära tema mänguasja. Väga armsa looga topsik.

Lussi südataldrik, kilpkonn, kummitus ja topsik

Esimese ringipäeva tööd: Mia, Uku, Matu ja "Väike Minna"

Joosep savitamisest algselt huviatud ei olnud, kui Jaagup aga oma asjad valmis oli teinud, siis enne nii kindlameelne noormees tundis küll kahju tunnet. 

Arutan Virvega - äkki teen siis Joosepiga kodus miskit.

Be Only kummik 2013 ja Põhjala kummik 1985

1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna.

Sel tarbeklaasi ja kunsti kohtumisel kohtusin ma kogemata ka vanaema kummikutega. Hakkasin ära minema ja enne väljumist kekutasin oma kevadsaabastega. "Vaata vanaema, kui ägedad kummikud mul on..." Vanaema vaatas... naeratas ja ütles " aga vaata minu kummikuid" ise viibates riidenagi all seisvatele heledatele lukkudega saabastele. Kruttisin neid käes ja pööritasin silmi. Sellised asjad... vanad, soojad ja ägedad. Olin üllatunud ja pettunud samaaegselt. Minu saapad pidid ju tähelepanu saama....
Vanaema vaatas minu üllatust üllatusega ja sai sellest vunki juurde. Ühtäkki oli ta kaevunud esikukapi sügavusse ning näitas veelgi ägedamaid jalanõusid. Mina sain ainult ohkida. No päriselt. Sellised saapad, nii vanad, kontsaga, lukuga ja lõhnavad kummi järgi. Ja mis peamine - terved on.

Pildil on minu tänased kummi-iludused, Be Only Prantsusmaa kummikutootja kummikud ning Pisivana õpetajaks olemise aja kontskummikud Põhjalalt.
Minu omad on PVCst, vanaema omad aga naturaalsest kummist. Mõlemad on hirmusägedad. Ja kui arvestada nende pea 30 aastat vanade kummiku kaasaegsust, siis on need raudselt ägedamad. Endale saan ma need vanaema sõnadae kohaselt peale tema aega - loodan et ma niipea neid siis ei saa. :)

Heledad kummikud on täna nö. aiamaa käimad. Tootjat ei tea, kuid aus kaup on seegi.  Õrnalt jaanalinnunahaimitatsiooniga ja väga sooja voodriga, pealtnäha miski sünteetiline materjal, on need tänapäevalgi toredad kanda.

Tarbeklaas ja kunsti hindamine

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja Pisivanal külas.
Ma isegi ei julge oletada, mis ajal viimati sinna sattusin, kuid üsna kindel on see, et see oli ammu.

Vanaema juures oli nagu ikka väga mõnus. Toad on endiselt külmad, aga see ei seganud külasolekut nautimast.  Miskil kummalisel põhjusel ei tundud ma ka kurbust, et vanaema niimoodi ebainimlikult jahedas peab elama. Tea kas olen ära harjunud või oligi tuba hoopis kevadiselt soojem.

Sel korral oli Pisisaares käimine kuidagi eiti äge. Ägedaks tegi külaskäigu tarbeklaas, kummikud ja vaidlemine kunsti hindamise üle. Eriti mõnus oli see, et olin külaskäigul üksi ja saime omavahel ilma segavate lasteta suhelda.

TARBEKLAAS
Tabeklaasiga on mul sel nädalal kuidagi eriti tihe suhe. Õigem oleks ehk isegi öelda et sel nädalal ma sellega ju alles suhestusingi. Tarbeklaas - need mustad karbid, kus tarbeklaas peale kirjutatud ja kõik need tooted üldse on ju lapsepõlevst tuttavad. Osa neist on mind köitnud ennegi, kuid sel nädalal sain nägijaks nägemaks kogu seda unustusehõlas olevat klaasikunsti.
Ostsin endale osta.ee'st ühe imelise vaasi ning puitalusel sekseri. Emme käest broneerisin ühe põrandavaasi. Rohelise palli.  Ise olen rahul - väga.  Vahepealse keraamika ja savihulluse valguses on klaas kohe kuidagi eriti ilus. Särav ja sillerdav. Paistab läbi ja on hoopis teisema tundega.

Tarbeklaasi vaas "AMA", autor Eino Mäelt

Autorit ei ole tuvastanud

Tarbeklaasi vaas Kuljus, mille autoriks Pilvi Ojamaa. Toode on ka 1972.a. toodete kataloogis.

Olin vanaema juurde laekudes tarbeklaasi vaimustuses nii sees, et seal olles tahtsin ka tema oletatavad varud üle vaadata. Eks väike huligaansuseplaan sõjasaaki saada oli ju ka.  

Käisin ja kondasin kapid üle ise nõudlikult küsides "kus su Tarbeklaas on?". 

Vanaema aga vaatas mind kogu selle kondamise juures üsna kummalise olemisega. Tema ei saanud üldse aru, et mis pagana tarbeklaasi ma järku taga ajan. Samas oli ta üsna veendunud et tema varudest ei ole mulle midagi pakkuda. Ja ei olnudki.  :) Tõdesime üheskoos, et tema ainuke Tarbeklaas ongi tarbe klaas tema igapäeva riiulis :)

KUNSTIST:

Laste munadepühadeks viidud munad viisid meie jutud aga pool kogemata kunsti hindamisele.  Nagu tavaliselt, nii ka sel korral, võtsime mõlemad tuld ja hakkasime ägedat vaidlust pidama. 

Vanaema uuris, et kumb mu lastest oskab paremini joonistad. Ma ei osanud (ega ka tihanud) nagu kohe öelda, sest mõlemad joonistavad hästi ja Jaagup on lihtsalt väiksem ja ma väga ei tea, milleks ta 2 aasta pärast võimeline on. Vanaema aga tahtis vastuseid ning küsis, et kuidas ei saa öelda? Inimene kas oskab joonistada või mitte.

Põhiline, mis meid mõlemaid erutas oligi just hindamine ja hinnangute andmine. Minu selge arvamus oli, et laste joonistusi ei saa heaks ega halvaks pidada ning et hinnete panemisel ei tohi aluseks võta looduse poolt antud eeldusi vaid lapse püüdlikkust kaasa mõelda ja teha. Hindama peaks pigem loovust ja püüdlikkust, arenemist. 

Vanaema oli aga arvamusel, et kui laps ikka ei oska arusaadavalt näiteks hobust joonistada, siis ei saa talle mingil juhul panna hindeks 5.  Ja niisamamoodi ka muusika õpetuses  - kui sa ikka viisi ei pea, siis ei saa ju panna hindeks 5. Et selline hindamine on ebaaus tublide joonistajate ja lauljate suhtes. 

Minu meelest on aga igasugune kunsti hindamine subjektiivne. Vaatlejana võid küll öelda, et üks või teine asi väga meeldib kuid need asjad, mis ei meeldi, ei ole automaatselt koledad. Sa võid kunsti pidada kummaliseks, jaburaks, naljakaks, mittemidagi ütlevaks või imelikuks, kuid mitte koledaks.

Jaurasime omajagu ja tuliselt. Vanaema on küll vanem kuid vanasõnast, kus targem annab järele, ta kuulnud ei ole - no ta ei anna alla ja jääb endale ikka kindlaks. Mina noore inimesena pean aga kindlameelselt oma tõde kuulutama.  Tõsi  - järjest rohkem tunnen vanusest tingitud mõtteselguse saabumist ja oskust leppida ka teisemate arvamustega, kui vaid minu oma. Sel korral lõppeski kogu teema täitsa sõbralikult.

Ma saan öelda, et saan aru vanaemast ja miks ta nii mõtleb, kuid ma ei mõista, kuidas ta saab nii mõelda.   Vanaema on 80 aastat vana ja üsna õigustatult on tal teine kool, teine maailmavaade ja teised arusaamad. Eks tema õpetajaks olemise ajal olidki õpetamise ja hindamise metoodikad ja meetodid teised. Elu oli must-valgem ja hindamine kindlate reeglite alusel.... aga ikkagi. No ei saa ju nii...

Vanaemaga veedetud aeg on väga mõnus ning kahjutunne, et me teineteisest nii pika vahemaaga lahutatud oleme on sedavõrd kurvem. 

Kured kohal

Täna nad tulid. Või et õigemini tuli 1 kurg.

Alvin ei arvanud temast esialgu midagi head. Näis kuidas nad omavahel kohanevad. Kassidega ei ole koer küll veel sõbraks saanud :)

Kurvalt talvine on neil see praegune olemine.
Järgmisel nädalal lubati päevaseks ajaks +15.   Ehk nad selle info valguses eestimaale jõudsidki. Jõgi on juba vesine ja puude ümber on ringid sulatatud... pea need konnad ja kullesedki välja ilmu.

Uuendus: teine kurg tuli järgmisel päeval juba. Nüüd ootame poegi.

Inimesed on head

Kui mõni aeg tagasi pettusin inimestes, siis täna olen hoopis ülevalt rõõmus.

Käisin hommikul Loksa postkontris postitamas kliendi plakateid. Vormistasin neid ligi pool tundi ja kui maksmiseks läks, siis selgus, et rahakott oli koju jäänud.

Vaatasin küsivalt teenindajale otsa ja konstateerisin talle fakti, et mul pole nüüd raha, aga ma väga paluks, et need kell 10 väljuvale autole jõuaks.  Arutasime teenindajaga teemal, et mis variandid tasumiseks on. Kas äkki on võimalik arvega maksta või postitus läbi kanda hiljem või lausa homme . Või et olen Vanakülast ja et Tarmo äkki toob ära. Tarmo on siis kohalik postiljon.

Ja teenindaja ... mõtles veidi ning ütles - emalikult ... "no ma siis maksan ise selle praegu ära (28 euri oli arve)" ja lisas et "tooge siis ikka raha tagasi, et saatke Tarmoga nt homme, kui teda täna ei näe. Olen ise ka homme olemas."

See, et maapoes saad  raamatupeale terve ostukorvi kirjutada, on ka tänapäeval tavaline, aga et keegi ise oma kaardiga Su arve ära maksab, ja veel postkontoris, no see on ikka väga mitte tavaline.

Selline usalduse tundmine annab ainult indu olla ja saada ise parem.

Saatsin Tarmoga sellele heale postitöötjale ühe omatehtud organza lille ja tänusõnad.
Olen ise kogenud seda, kui hea tunne on kui öeldakse aitähh ka kirjalikult ning märgitakse ja märgatakse sind.