Kui mõni aeg tagasi pettusin inimestes, siis täna olen hoopis ülevalt rõõmus.
Käisin hommikul Loksa postkontris postitamas kliendi plakateid. Vormistasin neid ligi pool tundi ja kui maksmiseks läks, siis selgus, et rahakott oli koju jäänud.
Vaatasin küsivalt teenindajale otsa ja konstateerisin talle fakti, et mul pole nüüd raha, aga ma väga paluks, et need kell 10 väljuvale autole jõuaks. Arutasime teenindajaga teemal, et mis variandid tasumiseks on. Kas äkki on võimalik arvega maksta või postitus läbi kanda hiljem või lausa homme . Või et olen Vanakülast ja et Tarmo äkki toob ära. Tarmo on siis kohalik postiljon.
Ja teenindaja ... mõtles veidi ning ütles - emalikult ... "no ma siis maksan ise selle praegu ära (28 euri oli arve)" ja lisas et "tooge siis ikka raha tagasi, et saatke Tarmoga nt homme, kui teda täna ei näe. Olen ise ka homme olemas."
See, et maapoes saad raamatupeale terve ostukorvi kirjutada, on ka tänapäeval tavaline, aga et keegi ise oma kaardiga Su arve ära maksab, ja veel postkontoris, no see on ikka väga mitte tavaline.
Selline usalduse tundmine annab ainult indu olla ja saada ise parem.
Saatsin Tarmoga sellele heale postitöötjale ühe omatehtud organza lille ja tänusõnad.
Olen ise kogenud seda, kui hea tunne on kui öeldakse aitähh ka kirjalikult ning märgitakse ja märgatakse sind.
No comments:
Post a Comment