Tarbeklaas ja kunsti hindamine

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja Pisivanal külas.
Ma isegi ei julge oletada, mis ajal viimati sinna sattusin, kuid üsna kindel on see, et see oli ammu.

Vanaema juures oli nagu ikka väga mõnus. Toad on endiselt külmad, aga see ei seganud külasolekut nautimast.  Miskil kummalisel põhjusel ei tundud ma ka kurbust, et vanaema niimoodi ebainimlikult jahedas peab elama. Tea kas olen ära harjunud või oligi tuba hoopis kevadiselt soojem.

Sel korral oli Pisisaares käimine kuidagi eiti äge. Ägedaks tegi külaskäigu tarbeklaas, kummikud ja vaidlemine kunsti hindamise üle. Eriti mõnus oli see, et olin külaskäigul üksi ja saime omavahel ilma segavate lasteta suhelda.

TARBEKLAAS
Tabeklaasiga on mul sel nädalal kuidagi eriti tihe suhe. Õigem oleks ehk isegi öelda et sel nädalal ma sellega ju alles suhestusingi. Tarbeklaas - need mustad karbid, kus tarbeklaas peale kirjutatud ja kõik need tooted üldse on ju lapsepõlevst tuttavad. Osa neist on mind köitnud ennegi, kuid sel nädalal sain nägijaks nägemaks kogu seda unustusehõlas olevat klaasikunsti.
Ostsin endale osta.ee'st ühe imelise vaasi ning puitalusel sekseri. Emme käest broneerisin ühe põrandavaasi. Rohelise palli.  Ise olen rahul - väga.  Vahepealse keraamika ja savihulluse valguses on klaas kohe kuidagi eriti ilus. Särav ja sillerdav. Paistab läbi ja on hoopis teisema tundega.

Tarbeklaasi vaas "AMA", autor Eino Mäelt

Autorit ei ole tuvastanud

Tarbeklaasi vaas Kuljus, mille autoriks Pilvi Ojamaa. Toode on ka 1972.a. toodete kataloogis.

Olin vanaema juurde laekudes tarbeklaasi vaimustuses nii sees, et seal olles tahtsin ka tema oletatavad varud üle vaadata. Eks väike huligaansuseplaan sõjasaaki saada oli ju ka.  

Käisin ja kondasin kapid üle ise nõudlikult küsides "kus su Tarbeklaas on?". 

Vanaema aga vaatas mind kogu selle kondamise juures üsna kummalise olemisega. Tema ei saanud üldse aru, et mis pagana tarbeklaasi ma järku taga ajan. Samas oli ta üsna veendunud et tema varudest ei ole mulle midagi pakkuda. Ja ei olnudki.  :) Tõdesime üheskoos, et tema ainuke Tarbeklaas ongi tarbe klaas tema igapäeva riiulis :)

KUNSTIST:

Laste munadepühadeks viidud munad viisid meie jutud aga pool kogemata kunsti hindamisele.  Nagu tavaliselt, nii ka sel korral, võtsime mõlemad tuld ja hakkasime ägedat vaidlust pidama. 

Vanaema uuris, et kumb mu lastest oskab paremini joonistad. Ma ei osanud (ega ka tihanud) nagu kohe öelda, sest mõlemad joonistavad hästi ja Jaagup on lihtsalt väiksem ja ma väga ei tea, milleks ta 2 aasta pärast võimeline on. Vanaema aga tahtis vastuseid ning küsis, et kuidas ei saa öelda? Inimene kas oskab joonistada või mitte.

Põhiline, mis meid mõlemaid erutas oligi just hindamine ja hinnangute andmine. Minu selge arvamus oli, et laste joonistusi ei saa heaks ega halvaks pidada ning et hinnete panemisel ei tohi aluseks võta looduse poolt antud eeldusi vaid lapse püüdlikkust kaasa mõelda ja teha. Hindama peaks pigem loovust ja püüdlikkust, arenemist. 

Vanaema oli aga arvamusel, et kui laps ikka ei oska arusaadavalt näiteks hobust joonistada, siis ei saa talle mingil juhul panna hindeks 5.  Ja niisamamoodi ka muusika õpetuses  - kui sa ikka viisi ei pea, siis ei saa ju panna hindeks 5. Et selline hindamine on ebaaus tublide joonistajate ja lauljate suhtes. 

Minu meelest on aga igasugune kunsti hindamine subjektiivne. Vaatlejana võid küll öelda, et üks või teine asi väga meeldib kuid need asjad, mis ei meeldi, ei ole automaatselt koledad. Sa võid kunsti pidada kummaliseks, jaburaks, naljakaks, mittemidagi ütlevaks või imelikuks, kuid mitte koledaks.

Jaurasime omajagu ja tuliselt. Vanaema on küll vanem kuid vanasõnast, kus targem annab järele, ta kuulnud ei ole - no ta ei anna alla ja jääb endale ikka kindlaks. Mina noore inimesena pean aga kindlameelselt oma tõde kuulutama.  Tõsi  - järjest rohkem tunnen vanusest tingitud mõtteselguse saabumist ja oskust leppida ka teisemate arvamustega, kui vaid minu oma. Sel korral lõppeski kogu teema täitsa sõbralikult.

Ma saan öelda, et saan aru vanaemast ja miks ta nii mõtleb, kuid ma ei mõista, kuidas ta saab nii mõelda.   Vanaema on 80 aastat vana ja üsna õigustatult on tal teine kool, teine maailmavaade ja teised arusaamad. Eks tema õpetajaks olemise ajal olidki õpetamise ja hindamise metoodikad ja meetodid teised. Elu oli must-valgem ja hindamine kindlate reeglite alusel.... aga ikkagi. No ei saa ju nii...

Vanaemaga veedetud aeg on väga mõnus ning kahjutunne, et me teineteisest nii pika vahemaaga lahutatud oleme on sedavõrd kurvem.