Sel tarbeklaasi ja kunsti kohtumisel kohtusin ma kogemata ka vanaema kummikutega. Hakkasin ära minema ja enne väljumist kekutasin oma kevadsaabastega. "Vaata vanaema, kui ägedad kummikud mul on..." Vanaema vaatas... naeratas ja ütles " aga vaata minu kummikuid" ise viibates riidenagi all seisvatele heledatele lukkudega saabastele. Kruttisin neid käes ja pööritasin silmi. Sellised asjad... vanad, soojad ja ägedad. Olin üllatunud ja pettunud samaaegselt. Minu saapad pidid ju tähelepanu saama....
Vanaema vaatas minu üllatust üllatusega ja sai sellest vunki juurde. Ühtäkki oli ta kaevunud esikukapi sügavusse ning näitas veelgi ägedamaid jalanõusid. Mina sain ainult ohkida. No päriselt. Sellised saapad, nii vanad, kontsaga, lukuga ja lõhnavad kummi järgi. Ja mis peamine - terved on.
Pildil on minu tänased kummi-iludused, Be Only Prantsusmaa kummikutootja kummikud ning Pisivana õpetajaks olemise aja kontskummikud Põhjalalt.
Minu omad on PVCst, vanaema omad aga naturaalsest kummist. Mõlemad on hirmusägedad. Ja kui arvestada nende pea 30 aastat vanade kummiku kaasaegsust, siis on need raudselt ägedamad. Endale saan ma need vanaema sõnadae kohaselt peale tema aega - loodan et ma niipea neid siis ei saa. :)
Heledad kummikud on täna nö. aiamaa käimad. Tootjat ei tea, kuid aus kaup on seegi. Õrnalt jaanalinnunahaimitatsiooniga ja väga sooja voodriga, pealtnäha miski sünteetiline materjal, on need tänapäevalgi toredad kanda.
No comments:
Post a Comment