Rukki-kartulipõhjal kilupirukad a la Mari-Liis

Ma ei ütleks, et olen eriline kilusõber. Kilupirukad on ka pigem mulle mitte meeldinud, kui et need kuidagi mind liigutanud oleks.
Miskipärast jäi mulle aga silma Mari-Liisi blogis olev kilupiruka retsept, mis tundus esimesel peale vaatamisel juba huvitavana ning lausa kutsus järele proovima.
Kuna nädalavahetusel oli oodata külalisi, kes enamasti minu igasugu söögikatsetuse rõõmuga vastu võtavad, siis ei jäänud mul muud, kui produktid valmis osta. On ju jagamise rõõm see suurim rõõm.

Minu sisetunne oli õige ja kilukorvid olid tõesti tegemist väärt ja lähevad kindlasti ka kordamisele.
Serveerida tuleb neid kindlasti külmalt.

Tegemisest ka.

"korvkesed"
200g rukkijahu (püül)
200g keedetud kartuleid (2-3 kartulit)
75 g searasva
75 g võid
2 sl külma vett
0,5 tl soola

Riivi varem keedetud ja jahtunud  kartulid. Sega jahu soolaga, lisa sellele tükeldatud külm rasv ja või ning kartulid.  Pudista segu omavahel pudiks, lisa vesi ja vormi taignaks. Taigen pane kilesse ning jäta vähemalt tunniks külmkappi seisma. Tegin seekord taigna õhtul valmis, et siis hommikul kohe saaks küpsetama hakata.

Täidis:

kilufileed - umbes 24 - sest sain sellest taignakogusest 2 muffinivormi kogust. Kasutasin autori soovitusel karbi omi ja kuna neid jäi puudu, siis võtsin ka vaakumis, juba varem valmis puhastatud, fileesid kuid Tallinna kilud plekkkarbis olid ilmselgelt mahlasemad, pehmemad ja mõnusama maitsega.

3 muna

3 dl hapukoort

paar peotäit hakitud värsket tilli

Põltsamaa kanget sinepit

kappareid 

Klopi lahti munad. Sega hapukoore ja hakitud tilliga. 

Rulli taigen jahusel laual umbes 2mm paksuseks ning lõika umbes 8cm ringid.

Aseta ringid korralikult võitatud muffinivormi. Määri pirukapõhjale õhuke kiht sinepit, pane paar lusikatäit tädist, aseta rulli keeratud kalafilee ja 3-4 kapparit.

edasi - ahju - 200 kraadi ja umbes 20 minutit.

Täna olid degusteerimas Emme-Taadu.

Ühiselt proovisime pirukaid kõigepealt pooljahtunult, kuid sedasi ei maitsenud need kohe üldse. Tundus, et searasva soe maitse lihtsalt tappis piruka.

Panime pirkuad külmikusse jahtuma ja uue prooviringi juures mekkijad juba mugisesid ja kiitsid. Searasva maitse andis pirukale just hoopis selle "oma" nüansi. Maitse oli eestine, mahlane, krõbe, kergelt sinepine. Sooja ja külmal piruka maitsevahe oli nagu öö ja päev.

Üsna kindlasti teen neid toredaid lihtsaid ampse teinegi kord :) Ja kindlasti teen need varem ette, sest külmana on need tõesti VÄGA head.

NÄMM!

.