Võilillepesto

Emme ütles üleeile kui teatasin talle, et hakkan võilille pestot tegema:
et sina ikka jaksad: oled vist minu vanaema , mammi , geene endale saanud. Ta ka juba vanal hallil ajal katsetas küll naadi ja nõgese ja võilille jne. asjadega. Tassis metsast sirmikuid koju, mida sellel ajal keegi ei teinud. Praadis neist snitsleid ja tegi kotletti ning pettis kõik ära...

Ilus mõelda, et võiksin olla Mammi geene saanud, sest Mammist räägitakse vaid ülivõrdes. Nii palju, kui temast räägitud on. Mammi suri küll väga vanalt, kuid mina olin siiski liiga väike et miskit tajutavat kokkupuudet omada. Kadestan siinkohal Marget, kes sai temaga lausa ühe katuse all elada.

Kas nüüd geenidest, lihtsalt huvist, aga võtsin minagi moodsa "umbrohu" söömise ette. Algatuseks siis võilille pesto.

Tuleb tõde tunnistada, et tegelikult olin ma üsna skeptiline selle suhtes. Tahtsin teha kuid käed nagu sõdisid vastu. Endas kindluse leidmiseks käisin mööda heinamaad ringi, nokitsesin noori võilillelehti ja maitsesin neid - tõesti ei olnud kibedad, kuid olid samas mõnusalt võilillesed. Õhtul propageeriti ka Ringvaates "umbrohtu" ja nii ta läks. 

Kindlus saadud, korjasin paraja kimbu. Igaks 10ks juhuks leotasin neid külmas veel pool tunnikest, sest see pidi võtma kibedat maitset ära. Korjasin küll noori võrseid, aga mine sa tea..

Retseptiks kasutasin Pireti blogis olevat retsepti ehk seda aga plaanisin seda. Ei teagi, miks esimese valisin. Pärast vaatasin, et Mari-Liisi oma oleks ehk olnud naturaalsem.

Mis on pestoks vaja:
pealehakkamist

1 peotäis noori võilillelehti

3 küüslauguküünt

50g parmesani

50g kõrvitsaseemneid

1spl mett

1dl oliiviõli

soola, pipart

paar basiilikulehte

Mina panin kõik ained ühte anumasse kokku (ei riivinud enne parmesani vaid tükeldasin vähe) ja saumikserdasin kuni pesto oli pesto nägu.

Ja maitses see kraam hea. Kordamisel natuke kohendaks mee kogust ja paneks ehk 2 küüslauguküünt.

See arusaam peotäiest ja küüne suurused jne mõjutavad ma arvan maitset ikka väga kõvasti.

Olen söönud seda niisama saial, tomatiga. Rukkileival. Mõlematpidi on maitsev. Ja röstisaial ehk kõige parem.

Säilivuse kohta teadsid teadjad rääkida, et nädalakese külmkapis seisab julgelt, kui just varem otsa ei saa :)