Joosepi esimene koomiks

Joosepi esimene koomiks on elektriteemaline. Inspiratsioon Ensto kalendri 4 klassi õpilase tööst.

Alljärgnevalt on tegu tema esimese kirjatükiga. Kirjutamine on seni olnud pigem teisejärguline teema. Nagu näha, ei ole sõnade vahedel väga vahet ja ridade järjestusel ka mitte  :)

Algus on aga tore. Motivatsioon kirjutamise õppimiseks on kindlasti olemas.

AA MISNÜT JUTUS PAKAN  /Pagan. Aa mis nüüd juhtus/

LÄHEKS APIJNÜT  /Läheks appi nüüd/

ALO ALO  /hallo hallo ÜT MIT AN /mida nüüd/
ONKIVISTSURNUT OH OH /ohoh ongi vist surnud/
VIU-VIU

elu on lill - sinine lill

See on nüüd viimane sellehooajaline keraamika. 

Enne paari kuud vist midagi ahjust tulemas ei ole :(

ažuurne vaagen

Suurel reedel oli hea savisaak. Sain kätte väga suure hulga asju. Kui mälu ei peta siis ei olegi mul enam midagi saada.  Pean keraamikapostituste asemel midagi muud välja mõtlema.:)

Tulbitaldrikute ja tassidega koos sain ka oma hooaja esimsel käimisel tehtud vaagna. Ettepõletusest on see juba tükk aega tagasi käes, kuid glasuurimiseks ei olnud ma seni veel valmis olnud. Täna ma juba tean, et kui glasuurimiseks valmis ei ole, siis ei tasu seda tegema hakatagi.  Nii ta seisiski.

Allolev vaagen on üks väljakutsuvaim ning tegemist nõudvaim alus minu tegemistes.  Suures osas siiski katsetus, sest  Kerm ei osanud öelda, et kas ja kuidas see asi välja mul tuleb. Aga tuli. Ilus tuli.

Tahtmine suuremat samalaadset asja teha on suur, kuid hirm puhastamise ees on veel suurem.
Küll aga võtan uuel korral vähe šamotisema savi, sest sellega pidi olema lihtsam voolida.

Tegemisest

Savi: kõrgkuumus, valge

Tehnika: rullisin savi umbes poole sentimeetri suuruseks ning lõikasin plaadist 1.5cm laiused ribad. Ribasid hakkasin kinnitama üksteise vastu ükshaaval. Kõige keerulisem oli aga tegemise juures kuivanud vaagna puhastamine ja see, et kogemata vaagen katki ei läheks.

Mõõt: valmis kujul umb2x25

Glasuur: kastetud ARSi hallvalgesse.

okkaline tass

Okkalise tassi mõte tuli mul ideest teha emmele ka miski savikingitus. Olin okkalist keraamikat tegelikult juba omajagu imetlenud ja salaja mõtleud ka midagi sellist teha.

Minu poolt idee - Virve poolt lahendus. See tass oli aluseks minu tänastele lemmikutele, lehetassidele.  

Algselt oli idee glasuurida see tass mustaks ja seest valgeks teha. Täna olen ma aga kuidagi sinise lainl. Ja lahendus, kus sisse üldse glasuuri ei saanud, meeldib mulle väga. Tulemus on kuidagi puhas ja ilus. See konkreetne isend ei ole ka eriti lopergune :)

Tegemisest

Savi: kõrgkuumus, valge

Tehnika: rullisin, lõikasin ja kleepisin. Nagad dekoreerisin peale ballooniga. 

Mõõt: Kermi lõige, 21x11.5

Glasuur: Väljas kastetud ARSi sinine, sees läbipaistev. Nagadelt nühkisin natuke glasuuri maha.

elu on lill taldrikud

Tublitassid said sel nädalal endale ka taldrikud.
Koos tassidega moosustavad taldrikud nüüd toreda komplekti. Täna on komplekte 3.
Mina olen rõõmus.

Taldrikutele kirjutasin alla Lepatriin. Mõeldes ennekõike müügile. Las mul siis olla kunstnikunimi ka. Olen ma ju LepaTriin juba siin ja seal omajagu aega olnud.

Tegemisest:

Savi: kõrgkuumus, valge

Tehnika: rullitud 25cm ring, painutatud kauss-kipsvormile. Hiljem servad rohkem laiali vajutatud. Enne glasuurimist võis olla taldriku mõõt umbes 18. Taldriku põhja alla sai pandud ka  "jalg". See aga oleks pidanud olema natuke laiem, sest sellisena hakkas see taldriku vormi "vormima" kõveraks. 

Glasuurimine: ikka ARS hallvalge, ühtepidid pintslitõmbed, väljas ringis tõmmatud lahja hallvalgega

Vanaküla

Minu elu hakkas Vanakülas 2007 aastal. Siis kui leidsime kogemata endale uue kodu. Ei minul ega Mangusel olnud vähimatki sidet Lahemaaga ega üldse Põhja Eestiga. Ma usun saatusesse ja et asjad juhtuvad mingitel põhjustel. Ju pidime me siia jõudma.  Ju oli seda vaja nii meile kui Vanakülale.

2008 aastal sai minust kogemata külavanem.
Takkajärgi mõeldes on see ikka väga segane saamislugu.
Külamehed ajasid Söeaugul juttu, mina haakisin ligi ning muuseas hakati rääkima, et ma peaks külavanemaks hakkama ja et vana külavanem ei tee midagi ja küla vallalt ilma külavanemata miskit raha ei saa.
Ma ei tea miks, aga ma ei oska ära öelda... eriti kui asi on natukenegi väljakutsuv ja põnev. Ühtäkki oli kokku kutsutud küla koosolek, kuhu pidi kokku tulema pool küla sissekirjutanuist, ikka selleks, et mind ametisse määrata.  Enne valimisi mindi isegi kraavist joomaseid kohale kamandama. Ja kokku saadigi külarahvast tiba üle poole.
Kuna ma olin külas olnud vaid aastakese ja ilma igasuguse siinse ajaloota, siis tundsin tol hetkel vaid väheseid. Ja ega mindki, ma kahtlustan ei olnud suurem osa näinudki.  Küll aga ütles kõigile Tarmo, et Triinu tuleb valida. Ja nii läkski. Mind valiti ära ning peale seda ütlesin, et kes ma olen. Nali kuubis.

ja ajaleht kirjutas nii:


Vanaküla külavanem on TRIIN PÕLLMAAKuusalu vallavalitsus kinnitas 4. septembril Vanaküla külavanemaks Triin Põllmaa. Külavanem valiti 31. augustil toimunud koosolekul. Küla elanike registrisse kantud 46st inimesest olid kohal 25 - seega oli nõutav kvoorum koos. Kõik nad olid Triin Põllmaa valimise poolt. Valla esindajana osales koosolekul Kunnar Vahtras. Vanaküla endine külavanem Meelis Rauert loobus omal soovil ametist.

No ja eks ma siis arglikult üritasin miskit ka vedada... Koosolekuid oli alguses heal juhul kord aastas ning jututeemad suht samad.  Edasiminekut suurt miskit.
2009 pidasime Lihuniidul Teeme ära mõttetalguid. Osalejaid oli toona täitsa omajagu. Kui jaksaks vanades failides kaevata, siis ehk leiaks isegi mõne pildi. Mäletan et tookord isegi tegin miskit. Aga ega meil suurt midagi kuni eelmise aastani juhtunudki.

Kord arutasime miski seltskonnaga et on kolme tüüpi inimeisi - vedajaid, kaasaminejaid ja niisama kulgejaid. Oma loomult olen ma pigem kaasamineja ja suhteliselt hea. Võtan tuld ja olen hea jooksja. Või siis olen koosjooksja. Mulle meeldib jagada ja et keegi minuga samaaegselt innustuks.
Külavanem aga ei saa ju koosjooksja olla, vanem peaks olema vedur.  Ja see vastutus või siis tunne, et vastutad ja et kõik vaatavad ja ootavad midagi...
Oli aegu, kus ma siiralt mõtlesin, et ma ei taha enam seda stressi....
Täna aga saan ma jagada omi mõtteid ja emotsioone küll. Ja innustajaid ja innustatavaid jagub.
Ju oli vaja asjade settimiseks ja liikumiseks lihtsalt aega. Kõigile.

Ja praegu olen ma rahul. Rahul ja õnnelilk. Vanaküla on hakanud elama, hingama nägu naerul ja vaatama optimistlikult ettesuunda. Enamus on rõõmsad või vähemasti mulle tundub nii.
Ma "süüdistan" siin suuresti näoraamatu osalust ja külaelanike ja sõprade võimalust olla kursis, kaasa "laikida" ja kohe vahetuid emotsioone näha ning jagada.
Ma ise saan aga kontoga toimetamisest indu sellest, et küla tegemised lähevad teistele korda.

Täna olen ma eriti uhke Lihuniidu üle. See on juba praegu liiga ilus, et tõsi olla.

klaasist vaagen

Olen pannud üles juba klaasikojakäigust 2 sõrmust. Nüüd siis on vaagna kord. 

allolevalt on näga lõihatud klaas, ahjukuuma ootel.  

Hõberõngaga sõrmus üleval paremas nurgas.

Sinine lillesõrmus ja kõrvarõngad all paremas nurgas.

Vormi peal on vaagen, mis allpool näha. 

Ideaalis oleks pidanud kõrgemad osad sulama pehmemalt vaagnaks kokku. 

Tegelikult sulasid need kokku kuid jäid suht sirgjoonelisena. 

Täna kasutan seda lootsikut väikeste ehete hoidjana. 

elu on lill

"Elu on lill" tassid on minu selleaastane ja viimane leiutis. 

Need tassid tegin algselt plaaniga teha lehetassidele lisa. Tookord, kui mul need tassid valmisid,  oli saabumas jõuluvaheaeg ning koju sangavoolimisse toodud tassid kuivasid liiga ära. Üle ei jäänud muud, kui teha väike vangerdus. Piltide kratsimises ma tugev ei ole ning peene pildi glasuurimine ei ole ka minu tass teed. Nii läksid taiesed ettepõletusse täpselt lõpptulemusest aimu omamata.

Mõtte glasuuri kratsimisest sain oma käetaldrikutelt. Need ma küll glasuurinud toorena, kuid tassiga on tootelt glasuurimine vähe keerulisem või et nii ikka päris ei tehta ka. Vist. 

Tasse oli kokku 6 ja kõik said natuke erinevad. Erinevate glasuuridega. Katsetused.  

Mulle said aga kõige sümpaatsemaks hallvalge ja sinisega glasuuritud isendid. 

Tegemisest:

Savi: kõrgkuumus, valge

Tehnika: Rullimine, kleepimine, sanga voolimine. 

Glasuurimine: ARS hallvalge ja ARS sinine. Väljast pintsliga. Sees sama värv lahjendatult. 

Lille sõrmus ja kõrvarõngad

Pikka juttu siia kirjutada ei oskagi. 

Sõrmused on läbipaistvast klaasist ja sinistest tükkidest. Toredalt suvised.

Ahjuvormid

Ahjuvormid tegin millalgi eelmise aasta alguses.  Päris ahjuvormina nad siiski kasutust ei ole leidnud.

Väiksemat vormi kasutan enamasti serveerimisel. Tänu kaane olemasolule, on hea serveerimisest järele jäänud kaste koos vormiga ja ilma pikema jututa külmikusse saata.

Suur vorm läks miskil põhjusel katki.  Kui mu mälu mind ei peta, siis on see mu esimene ahjus katki läinud ese. 

Praeahju rändamise asemel on see leidnud kasutust hoopis poiste pliiatsitele. Kõik kirjutusvahendid koos liimi ja kääridega mahuvad kenasti ära ning suuruse tõttu on piisavalt ruumi ka õige värvi otsimiseks. 

Mulle hirmsasti meeldib, kui asjad leiavad ise endale kasutusala ja koha.

Tegemisest

Savi: kõrgkuumus punane

Tehnika: plaadid, liimitud, pinnale kratsatud, mullid surutud varda pallikujulise otsaga. 

Kaane "mullid" surusin nii, et panin plaadi mitmekordsele froteerätikule ja vajutasin erineva tugevusega sellesama varda kerajase otsaga lohkusid. Tulemusena on kaas kasutatav ka kuuma alusena, kuna ta on lauaga vaid osati kokkupuutes. 

Mõõdud: Põhja suurus toorest savist oli väiksel vormil 23x10cm, suurel 25x25cm, kõrgus mõlemal 9cm. Ülemise serva mõõt on 4cm suurem.

Glasuur: 6H, pintseldatud ja kuivalt maha nühitud. Sisu svammiga tupsutatud.

Kunst omada taktitunnet

Mõni aeg tagasi sattsuime arutama kodus teemal taktitunne.  Põhjuseid arutamiseks oli mitmeid.
Peamiselt oli teemaks kõnealuse puudumine, eriti noortel. Mangus arvas, et tänapäeval arvavad inimesed, et kui nad jätavad midagi enda teada, siis seda peetakse osavõtmatuks ja argpükslikuks. Mina arvasin, et tegu on indigoajastu ja selle lastega. Mingi nurga alt vaadatuna paistab aga et indigo on laiali valgunud ka meieaegsete ja vanemate inimeste sekka.

Kindlasti ei ole taktitunne minu tugevamaid külgi ja olen sellesamast laiali valgumisest ka osati osa saanud. Mul ei ole kunagi valmistanud "raskust" oma tõde kuulutada. Öelda, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi. Küll aga olen ma tõde kuulutanud enamasti valitud inimestele - need kes mind juba pikalt tunnevad ning tõde kuuldes muigavad leplikult "ah.. see on ju Triin". Mitte et nad peaks selle teinekord ehk haiget tegeva otse ütlemisega leppima. Aga ma luban. Ma arenen. :)
Vabandust, kui olen kellelegi mõtlemata haiget teinud.

Miks ma aga enda jaoks teema lahti mõtlesin kirjutada on hoopis sellereedene kogemus Kaugtöökeskuses.
Paar nädalat tagasi olin ma osaline ühe koolituse vedamisel. Mingil segasel põhjusel olin  nõus osalema koolituses koolitajana. Väljakutsed on minu jaoks edasiviiv jõud ja lõpuks tegin selle avantüüri kaasa rõõmuga. Koolituse teemaks oli "Veebikodu".  Olen kokku puutunud nii mõnegi veebiga ning teema on tuttav - miks mitte siis oma kogemusi teistega jagada.

Ehitasime koolituse esimse osa üles sellele, et inimesi panna mõtlema kas ja mis nad vajavad. Kas nad üldse miskit veebikodu vajavad.
Tihti saavad inimesed keerulistest teemadest aru paraleelide tõmbamisega maisetele teemadele.  Seepärast tõime ka meie näiteid olmeelust ja taandasime veebikodu loomise riiete valmisele. Täna mõtlen ma, et oleksime võinud isegi korter/suvila/maja näited tuua, aga tol korral ei tulnud selle peale.
Suures plaanis oli mõttekäik selline: Kui tahad olla nooruslik, kasutad noorte riideid, kui tahad ujuda pead trikoo soetama. Kui tahad väga omanäolist riietust, siis lased selle rätsepal teha ja kui pole vahet, et sama näoga  leht ka Su sõbral olemas on, siis võid valida masstoodangust.  Näitasime erinevaid väljundeid, mis ja kuidas annab teha - mis on vajadused ja mis on võimalused ja mis on erinevate võimaluste ohud. Peamiselt sai kõneletud vabavaraliste veebivõimaluste kasutamisest. Rääkisime sellest kui oluline on analüüsida läbi oma "sihtrühm" jne.

Nüüd aga asja juurde. Nimelt tuli sel nädala üks naisterahvas, kes ka seminaril osales ja ütles, et ta tahaks avaseminari kohta midagi öelda. OK - ütle! - mõtelsime Kadriga.
"Edaspidiseks.. palun kui te näiteid toote siis tooge ilusaid, mitte selliseid nagu te näitasite."  ning "see riiete teema oli lausa labane, jumal küll meil olid siin ju täiskasvanud koos".  (ma ei ole väga hea sõnastuse meeldejätja aga sisu oli pikal jutul lühidalt selline)

Algatuseks olime Kadriga sõnatud...
Mis siis õigupoolest oli see nii kole ja silmariivav, et vajas ekstra tähelepanu pööramist???
Küsisin ja sain ka mõned vastused. Aga peamiselt sain teada seda, et kujundamisel on olemas miskid elemantaarsed reeglid ja neid võiks ka ikkagi inimestele tutvustada.  "Presentatsioon oli kujundatud koledalt ja need pildid riietest olid hirmus maitselagedad".  Millal enne on PowePointi kujundused olnud kunstiteosed ja kas tõesti oleks pidanud selle kujundajatelt tellima? Slaidil oli illustratiivne osa ja näitas kõnes olnud teemat seinal ja seda kõike korrektselt.  Variant oleks panna sinna vaid laused.

Minu väitele, kus ma ütlesin, et see meeldimine või mitte meeldimine on väga subjektiivne ja me  ei saa öelda kellgi töö või kodulehe vm. kohta, et see on kole. Näited olid korrektsed ning kandsid oma eesmärki. Ja see on oluline.
Naisterahvas jäi aga endale kindlaks. On olemas kujundusreeglid ja meie näited olid koledad. Kui ma moka otsast midagi rääkisin oma kogemusest, siis sain uue rünnaku "kus te üldse õppinud olete?" vastsin "Kuresaares"  - edasi järgnes minu sunnas visatud põlastav pilk. "aaaaaa nojah ... "
Üritasin talle veel subjektiivsuse kohta tõmmata paralleele kodu kujundamise või riietuse kohalt. Loomulikult on olemas head tavad ja tunnustatud maitse, kuid see ei tähenda, et see kõigile meeldib.... ja et oluline oli siiski võimalusi näidata - korrektseid.  Keegi ei näidanud talle "segamini kodu" või "räpakaid eelajaloolisi riideid"

Kõige selle kokkuvõtteks tõi tema oma kunsti reeglitele paralleeli elementaarse viisakusega.
Inimestele peab õpetama elementaarset viisakust. Nad peaksid teadma, et elementaarne on öelda "Tere" ja "Head aega" ning et tema ootas, et me presentatsiooni tehes ja näiteid nädates arvestaks elementaarsete kujunduslahendustega.

Mis kuradi moodi on elementaarne viisakus tulla ütlema kellelegi, et tema presentatsioon on kole. Võõrale seda enam. Mismoodi on elementaarne viisakus rünnata kedagi küsimusega "kus sa õppinud oled?" et siin säutsuda julged jne.  

Ja nagu Kadri ütleb - miks peaksime me sallima sallimatust ja et suures plaanis ongi küsimus selles, et kas peab viisakalt ja tolerantselt taluma seda et tal on "oma arvamus" või öelda lihtsalt, et minu arvamus on, et ma ei koolita sind.

Ahhh...
Õnneks ei pea ma temaga igapäevaselt kokku puutuma.
Kuigi... tema Ego paistis küll nii suur olevat, et vaevalt et ma sellest puutumata jään või minu lapsed.

Ma pidin selle kirja panema, et lugu endast välja saada... jagatud pettumus on pool pettumust!

Jaagupi kingitus emadepäevaks

Eelmise aasta emadepäeval oli Jaagupi rühmas tore koostegemine. Kõik kokku tulnud emad said endale ise meisterdada kõrvarõngad, kelakee, kõevõru või mis iganes.

Lugasin kord Polkovniku blogist, kes muidu tubli õmbleja ja nikerdaja arutles teemal ehted ja nende tegemine. Peamiselt seda, kuidas ta seda käsitööliiki ei pidanud käsitööks ja pigem tegijatest midagi ei pidanud... kuni puutus ise tegemisega kokku...

Olen nüüd täitsa aus enda vastu ja julgen öelda, et ka mina ei pidanud üsna pikka aega ehete tegemist suuremat sorti väljakutseks ega raskuseks. Ehete tegemise ainuke raskus paistis olevat minu jaoks selles, kuidas leida hea materjal. Tegelikkus on aga hoopis muu. Oskaja teeb ka mitte kõige paremast materjalist ilusad ehted ja mitte oskaja suudab käkerdada maitselageduseks ka imekauni toorme.
Aga see nikerdamine, nõelaga peenikeste materjalide taga ajamine, õmblemine, kombineerimine... no ei ole minu jaoks. Naudin hea meelega teiste tehtut. Ja suur rõõm on vaadata, kuidas erinevad tegijad "enda oma" leiavad ja seda arendavad ja oma tegemist tublisti turundavad.

Jaagupi emadepäeva pealelõunal aga nikerdasin oma esimesed ja seni ainukesed pärlitest kõrvarõngad. Traadi vahele on peidetud puust täppidega muna, siis puust silinder ja klaasist seemned. Toredad said, mu meelest ja kanda on neid ka ilus.

Sõrmus - klaasikivi + hõbe

2011 aasta oktoobri lõpus sai peetud Mariti sünnipäeva. Vahva üllatusena olime kutsutud klaasikotta klaasist meisterdamisele. Mina isiklikult, ja usun et ka teised, ei olnud klaasi sulatamise ega üldse klaasiga rohkem kokku puutunud kui "kristalli kõlistades"  või läbi akna õue vaadates. :)

Toona sai 1 sõrmuse kivi aga nii võimas ja ilus et patt oleks olnud sinna taha panna miski suvaline rõngas. Klaasikunstnik õnneks märkas seda ka ise ja soovitas otsida kullassepp.
Läks aasta ja peale ning kivile (loe klaasile) sai alla ka sõrmering. Siinkohal ei sa ma muidugi mainimata jätta kullassepp Gerli Merisalu osalust, kes hõbeda ja klaasi ühendas.

Kasutasin musta klaasi, läbipaistvat klaasi. Keskel on nõudepesukäsna traati ja musta klaasi tükke.  Kõik see sai ahjus üheks tükiks kokku. 

Mulle sõrmus meeldib väga ja õige riietusega ei jää see kindlasti märkamata ega märkimata.

Tol korral tegin endale seal 1 vaagna, mis täna on mul ehete aluseks, kõrvarõngad  ja 2 sõrmust (millest ühte näitan). Et aga teised asjad ei ole nii mainimisväärt või et võtavad jõudu sõrmuselt, siis neid ei näita. Võibolla ehk mõni teine kord.

Käetaldrikud aastast '98

Taasavastasin mõni aeg tagasi Peetrist oma kooliaegsed taldrikud. 

Naljakas on kirjutada et "see oli 1998ndal" Oli aegu, kus ma ei saanud ma aru vanainimestest kes elust rääkides selle aastatesse panid. Kuidas nad üldse aastate vahel orienteerusid. Nüüd olen aga seda juba mõni aeg ise ka teinud... 84 läksin kooli, 93 lõpetasin põhikooli, 96 lõpetasin keskkooli, 98 Kuressaare, 2000 trehvasin oma abikaasat ja 2006 sündis minu esimene laps, 2008 hakksin iseenda tööandjaks... Täitsa palju ja mõnusalt on ju verstaposte, mille järgi oma elu paika panna.  Hea kui on verstaposte. Ma isegi ei kujuta ette mis muudmoodi ajas üldse orienteeruda saaks.

Aga keraamika juurde tagasi.

Kuressaares oli minu õpetajaks Marget Tafel. Ametilt olengi ma ju keraamik. Kunstiliste kujundustööde teostaja ka :)  Piinlik, sest tegelikult olen ma keraamiku tiitlist ikka väga kaugel. Kunstilisi kujundustödi teen ka pigem verbaalselt. 

Kuressaares sai kokku ju 2 aastat saviga tegeletud - treisime, voolisime, kleepisime, glasuurisime. Igasugu asju tegime... aga kõik see käis 18 aastase tüdruku muude prioriteetide kõrvalt :)

Täna - olles Virve Kermi käe all poolteist aastat saviga uuesti tegelenud ei oska ma kohe üldse öelda, kas see, mis me tegime Kuressaares oli amatöörlik, oli mul kehv õpetaja või aeg oli selline. Igal juhul tean ma täna, et ma kindlasti ei osanud ära kasutada sülle sadanud võimalust.  No päriselt - mille kuradi pärast ma ei õppinud ja praktiseerinud piisavalt, kui materjal ja aeg olid tasuta käes - seda enam et keraamika, eriti treimine,  mulle toona ju meeldis. 

Siin on nüüd taldrikud, mis said tehtud vahetult koolilõpu eel. 

Tegemisest:

Vajutasin läbi kanga rullitud savi miskile poetaldrikule. Viimistlusega väga vaeva pole näinud ja glasuurisin ettepõletamata, samamoodiilma ilma suurema püüdlikkuseta. Suurus ja vorm said aga väga mugavad kasutada. Nii mugavad, et samalaadsed taldrikud on mul tänagi ettepõletuses.

Glasuur: paistavad olevat ARSi sinine ja helesinine. 

Savi: oli kindlasti kõrgkuumus

Kinkekaardid Kadri Unt Photography'le

Minu armas pisike suur õde on forograaf. Temal on silma pildistamisele, mina tunnen aga paberit ja selle hingeelu.  Täna kasutan mina teda, homme tema mind. Eks õed ongi ju selleks.

Alljärgnevalt minu kasutamisest.
Tänapäeval on väga palju käsitöölisi ja enamustel on olemas head kodused stantsimise võimalused. Praegune kodune maailm on ikka ilmatuma võimalusterohke. Kui vanasti ei saanud peent stantsimist/pimetrükki tööstuslikultki lubada, siis täna võib iga koduperenaine ise "taignarulli" vändates romantilist ilu toota. Kuna mina aga igapäevaselt kaarte ei tee, siis "taignarulli" umb 80eurisel kulutusel sügavat mõtet ei näe.

"Less is more" on olnud enamasti minu mõte, igasugustes tegemistes. Pigem mängiksin materjali ja vormiga. Ilusa materjali olemasolul on võimalik ka lihtsate vahenditega soliidne ja edev asi teha...
... ja nii ta tuli. Põhipaberiks minu kapialune, menüüdest üle jäänud Curious Rusted kartong.

Materjal: Curious Rusted, White Gold ja Gold Leaf pabereid + kahepoolne teip
Tehnika: stantsitud ornament on tehtud poest ostetud tempel/stantsiga. "Lindille" surusime toreduse mõttes ka väikse pesa.
Kinkekaart ja CD ümbrised said Katalikud ja toredad. Rõõmsad olime mõlemad.

Joosepi ja Jaagupi keraamika

Eelmisel aastal ei olnud harv juhus, kui ma lisaks öistele käimistele ka kodus Savi näppisin. Loomulikult olid siis ka poisid kohe kaarnatena Savi kallal.
Enamasti tahtsid poisid teha kujukesi. Mina, kui praktiline inimene suunasin nad tarbeesemete suunas.



JOOSEPI TASS JA KRUUS - Joosep 6a.

Tegemisest:
Joosepi tass sai tehtud samas tehnikas, mis Jaagupi oma. Tassi tegin mina, tema rullis plaadi ja joonistas sellele pildi. Laeva.
Kausi tegi Joosep samamoodi kui Jaagup. Pallist rullis ise ringi ja vormis olemasoleva kausi peal kausiks. Kuna savi oli vähe ja servad läksid väga õhukeseks, siis kohendasin/parandasin servasid.  Kuna Joosep on suurem ja kindlama käega, siis tema joonistas otse kausile.
Savi: valge kõrgkuumus
Glasuur: Joosepi enda soovid, väljast must, seest sinine. Sisu valasin, väljast kastsin.
Kausil sees valge+läikiv. Väljas erinevad värvid.

JAAGUPI TASS JA KRUUS- vanus Jaagupil 4a

Tegemisest:
Tassi tegin mina, Jaagup rullis saviplaadi ja joonistas sinna peale midagi mis oskas. Pildile sai tema ESIMENE kehaga inimene. Enne seda inimest ja ka omajagu aega peale seda tassi, tegi ta peajalgseid.  Tähtedest kirjutas need, mis oskas. Nii sai tassist TO tass :)
Kausi rullis kutt ette antud savipallist ja vormis meie olemasoleva kaus peal kausiks. Pildiks joonistas ta saviplaadile rekka. Kausi põhjale kirjutas Jaagup nime ISE.
Savi: kõrgkuumus valge
Glasuur:
Tass: ARS helesinine, sang ja rant kastetud, ülejäänud osa pintseldatud. Kujutis mustaga+maha pestud
Kauss: seest valge+läbipaistev, väljast maha pestud must + rekkal minu lemmik mereroheline

Kulbid

Kulpide üle olen ma uhke. Mulle need meeldivad ja kuna ma ei ole näinud teistel midagi sarnast, siis võin lihjtsalt toodet ja mudelit väga enda omaks pidada.

Kulp ise on 2 ühes. Ühtepidi kasutades on tegu salfakahoidjaga ja teistpid on need kasutatavad kulbina/lusikana.

Tegemisest:
Savi: kõrgkuumus valge
Tehnika: voolimine, silmad "kratsatud"
Glasuur: Mustaga õnarused, see maha pestud. peale ARS hallvalge svammiga tupsutatud, suu -  cristmas red

Keraamiline küpsis ja alus

Pildistasin täna üles omajagu oma eelmisel aastal tehtud keraamikast. Asjad, mis meeldivad ja mida on tore ka teistele näidata.

See vaagen sündis esimesel Virve juures käimise korral. Mõtlesin kord klaasist teha küpsise vaagna, kuid ei saanud sellega hakkama. Savi tunduski küpsiselikum.

Savi: valge kõrgkuumus + madalkuumus kollane/punane
Valmistamine: rullisin, kleepisin savi ning surusin päris Kalevi küpsisega küpsised ning vaagna küljed. 1 keraamiline küpsis sai kleebitud ka vaagne küljele - 2tk on lahtiselt ja on enamasti päris küpsistega vaheliti.
Glasuur: alusel ARSi hallvalge, küpsistel õnarustes läikiv
Virve küll ütles, et ma vaagna sisse  paneks ainult läikivat,  kuid mina tahtsin et see seest valge saaks. Tol korral ei osanud ma ette näha seda, et valge pintseldamine ei pruugi anda valget tulemust.