Lugasin kord Polkovniku blogist, kes muidu tubli õmbleja ja nikerdaja arutles teemal ehted ja nende tegemine. Peamiselt seda, kuidas ta seda käsitööliiki ei pidanud käsitööks ja pigem tegijatest midagi ei pidanud... kuni puutus ise tegemisega kokku...
Olen nüüd täitsa aus enda vastu ja julgen öelda, et ka mina ei pidanud üsna pikka aega ehete tegemist suuremat sorti väljakutseks ega raskuseks. Ehete tegemise ainuke raskus paistis olevat minu jaoks selles, kuidas leida hea materjal. Tegelikkus on aga hoopis muu. Oskaja teeb ka mitte kõige paremast materjalist ilusad ehted ja mitte oskaja suudab käkerdada maitselageduseks ka imekauni toorme.
Aga see nikerdamine, nõelaga peenikeste materjalide taga ajamine, õmblemine, kombineerimine... no ei ole minu jaoks. Naudin hea meelega teiste tehtut. Ja suur rõõm on vaadata, kuidas erinevad tegijad "enda oma" leiavad ja seda arendavad ja oma tegemist tublisti turundavad.
Jaagupi emadepäeva pealelõunal aga nikerdasin oma esimesed ja seni ainukesed pärlitest kõrvarõngad. Traadi vahele on peidetud puust täppidega muna, siis puust silinder ja klaasist seemned. Toredad said, mu meelest ja kanda on neid ka ilus.
No comments:
Post a Comment