Mardi Teisipäev

Täna on Mardi laupäev ehk et täna on see päev, kus kodudes käivad Mardisandid soovimas viljaõnne ja lapseõnne ja uurivad kas lapsed tähti tunnevad jne. Minu suureks unistuseks on, et ühel päeval lähen meie külla ühes meie perega ka sante jooksma.
Ma kahtlustan vaid, et teeme seda vist siis, kui Jaagupist mulle seltsiline saab. Tõsi – täna Joosepiga Mardijuttu puhudes selgus, et ta on nõus minuga Kadrijooksu tegema, kui saab endale ise laheda maski teha. Mine tea – äkki tuleb ka.. ja äkki juba sel aastal saan käe valgeks.

Lasteaias on meil traditsiooniks, et igal aastal jookseb üks rühm terve lasteaia peale Marti. Seekord tegid seda Trallipallid, mille osa on ka Jaagup.  Võtsin endale hommikul aega ning käsin ja pildistasin seda üritust ka.

Lapsed olid vahvad – tagasihoidlikud, kuid kenasti maskis ja vammustes. Tublid.

Õhtul rääkis kasvataja et Jaagup oli ka väike mardijooksuteemalise nalja teinud, mis kirjutati ka naljavihikusse üles. Kõlanud oli see umbes nii.

Kasvataja: mida me täna jooksime?  jaaa … me jooksime Marti. .

Jaagup:  ei jooksnud, me kõndisime ju. Me ei jooksnud ju.

Sel aastal, nagu a eelmised aastad, ma lootsin, et äkki  k õ n n i b  keegi ka meie juurest läbi, hoolimata sellest, et meie suur peni nii hirmsat häält teeb ja hoov pime on. Sel aastal sai lootusest tõelisus.

Tõesti-tõesti. Umbes kell 8 olid meil ukse taga 2 santi. (Tõele au andes korjas nad üles Mangus, kes Torrit rahustades sandid toapoole juhatas)  Tegu oli mulle täiesti tundmatute tegelastega. Täiskasvanud ning julgusjoogist auravad. Aga sõbralikud – küsisid mõistatusi, laulsid ja tantsisid. Igati aus kaup.

Kingiks andsime küpsist ja mandariini, hoolimata sellest et 1 sant põske pomisedes ütles, et õues on ikka väga külmaks läinud. J

Täna oli tore päev.

Mis põhiline. Tänasega tõmmatakse joon alla õuetöödele ja naised hakkavad tubaseid kudumistöid tegema.  Ametlikult.   

Või tohivad nad seda teha siis kui porgandid on maast üles võetud….

.

Kodu korda 12 - Esimene kiht krohvi

Külm tõstab tempot.
Möödunud nädalavahetus oli õnneks tohutult produktiivne. Lapsed olid Peetris ja sel korral saime tehtud palju. Igas vallas.

Laupäev:
Magasin vist üle 10 aasta 12ni. Nägin unes sõda ja tahtsin vaadata millega see lõppeb, suigatades aina ja aina unemaailma....nõme sõda oli… kuni herr ajas end üles ja tõi mind maa peale. Kell oli 12. Kui alguses tundus, et olen ennast lolliks maganud, siis päeva peale tundsin suurt väljapuhanud tunnet.

Lubasin reede õhtul Mangusele, et keedan riisi ja laupäeval teen sushit. Tegelikkuses jäin reedel enne südaööd magama ja sushiriisi keetmisega tegelesin laupäeval. Tegin seekord ikka väga korralikult. Jälgisin hoolega retsepti. Katsetasin ka munarulli tegemist, kuid esimene vasikas läks seekord aia taha. Püüdsin üle.

Kokku sai aga 4 vaagnatäit hääd kraami – ilusaid pealekauba.  Kuna ma ise olen toidu suhtes virra-porra ja minu enda tehtud sushid maitsevad enamasti mulle endale kodukootutena, siis seekord oli asi minu mätta otsast vaadatuna parem. Riis oli hea, sisu oli hea, kokku olid keeratud healt. Mina jäin rahule. Ilma Janne ja Eerota oleksime neid söönud 2 päeva, koos saime aga lauatäie riisirullidega hakkama ühe õhtuga. Nämm. Kahjuks ei teinud pilte. 

Pühapäev:

Mina magasin 10ni. Olin sushipohmakas, vist. Või ülemagamisepohmakas J

Kell 9 oli aga peremees juba remonditoas ja remondimees kauba järgi. Kella 10 ajal olid mehed lubikrohviga elutoas, segutünn, mikser ja suur tahtmine krohvida kuhjaga kaasas. Eerol tegemise tahe, Mangusel Eero tegemise tahe J Või… ega ma ka tea nüüd neid tahtmisi.

Kokkuvõtvalt sai krohvitööd tehtud nii:

Kasutasime Uninaks lubikrohvi

Roomattide vahed said armeeritud krohvivõrguga. Krohvis Eero, assisteeris Mangus (tema enda kirjeldus assistendi tööle: mis assistent ma olin… olin segumees, see on füüsiliselt raske töö. Tassisin segu ja võitlesin tuppa tungivate kassidega. Ära naera midagi. Tassinud ise seda kasti – see kast kaalus 25kilo)

Mina siiberdasin toa vahet  - imestasin, ohhetasin ja ahhetasin.

Kõige selle ajal mina koristasin ja tegin süüa. Porgandid on ikka maas, kuigi kindel plaan oli need sel nädalavahetusel üles võtta. Laisk perenaine olen.

Aga seinad on 1 kihina krohvitud! Jesss!!!

Kodu korda 11 - roomatid seina

Aeg veereb, ilm külmneb ning tööd ja tegemised ei kulge tempos, mida sooviksime.
Viimasel ajal on päristöö tempo eriti tihe ning remondiks jääb aina vähem aega. On üsna selge, et varsti me oma ajutises, suvises majapooles, elada ei saaks ning seetõttu oli möödapääsmatu kutsuda appi kogenumad tegijad.

Loomulikult oleksime tahtnud remondi valmides öelda, et kõik on meie tehtud. Usun, et oleksime sellega ka hakkama saanud, kuid ka praegune lahendus on hea. On ju Mangus ka lisatööjõu juuures abitööliseks, ehk siis osa protsessist.

Ma olen õppinud oma väikse elu jooksul seda, et ei tasu stressata plaanide muutumise või ligadi-logadi olemise pärast. Ja lõpeks on meie jokutamise tõttu paljud asjad loksunud just õigesse suunda ja saanud paremad, kui olime algselt plaaninud.

Aga nüüd seina juurde. Need ongi seni täiesti kasjastamist leidmata jäänud.

Panen seinte valmimise ajateljele:

16.07 - Seinad kui lõuendid. 

Seinad on lammutatud ja nende tegemiseni on siin veel tükk aega aega.

03.09. Roovi algus

Kuna palkseinad on laines ja kummis ja viltused, siis pidime sirgete seinade jaoks tegema alla põhjaliku, loodis roovituse. Seda tegi Mangus üksi :) Hoole ja armastusega.

Taaskasutuse ja säästuprojekti raames läksid rooviks varem seinas olnud lauad. Ja mõistlik ta ju ongi.

15.10. Roovitus on lõpusirgel. 

Koos roovitusega sai veetud on ka uued elektrijuhtmed ja valmistatud aknalauad.  

Töö käib ööpimeduses ning järgmise päeva ootusärevuses.

16.10. Tööjärje võtsid üle kogenenumad tegijad.

Paigaldatud sai esimene matt ning "köögipoolne" sein sai 1 päevaga valmis.

Roo kui sellisega töö tegemine oli ka meistritele uus kogemus. Manguse uurimustöö ning teiste tegijate kogemustele tuginedes saadi aga asjaga kenasti hakkama.

Kadu erinevate nurki ja juppe lõigates oli üllatavalt väike.

3 roolõikajat  - alati töömeeste juures siiberdav Jaagup ning  Mangus ja Eero.

30.10. Suuretoa sein  - 1 päeva töö.

Paari nädala tagune praktika oli kindlasti abiks. Keio ja Eero panid matte,

Mangus tegi abitööd, lõigates/tassides/hoides.

Oktoobri lõpp ja matid seinas!
Super! Kas pole? :)




.

Kootud komplekt - müts, sall ja kätised

Nüüd on siis täis komplekt valmis! Talv võib tulla!

Müts, sall ja kätised. Ühendavaks lüliks on lõng. Mustrid on kõigil erinevad - müts sai mummuline (minu esimesed mummud), kätised palmikulised ja sall õuliselt tavaline :)

Kasutatud lõng: Novita Rose
Vardad: Müts ja kätised 3,5 varrastega,
Sall nr 6 varrastega.

Salli kudusin vaheldumis batisti või patisti koes tavalisega...kuidas seda nimetataksegi... ripskoes? :)

Nagu näha pildilt - minu igapäevane kaaslane on kudumise III-VI klassi õpik. Seda küll siis, kui väga hädas olen. Enamasti teen litsalt ära ja loodan, et tuleb õigesti. 

Täna on seesama õpik laenuks "naabrimuti" käes, kes hakkas kuduma kuldseid sokke. Vahva, et käsitööliste ring laieneb :)



Mütsile võtsin 100 silma ja ridu kudusin palju. Mingil segasel põhjusel ei kudunud ma ringis. Eks "sokivardad" olid parajasti mingi muu kudumi kasutuses.  Kuklal on seetõtu õmblus.

Täna proovides oli kukal kenasti soe ja ka kõrvadel oli mõnus. Teen tuulekatsetused ka ja siis vaatan, kas vaja kõraosad topelt teha või mitte. 



.

Kätised Pisivanaemale

Eelmisel nädalal käisin Pisivana juures.
Otseloomulikult eputasin ma seal ka oma soojade kätistega. Vanaema arvates, olid need toredad küll, kuid talle meeldiks natuke teistsuguseid - pikemad ja pöialt ei oleks ka vaja. Et vanaemal on sünnipäev tulemas ja ta nii oskuslikult tellimuse tegi, siis haarasin mööda minnes öeldud lausest hetkega kinni. Uurisin mis on täpsed vajadused pikkuse osas ja kas on värvieeliseid jne. 

Plaanisin küll teha triibulisest sokilõngast, kuid kuna ma olen jätkuvalt tõbine ja seetõttu kodune ning kodus sobivat lõnga ei ole, siis tegin sellest, mis on. Kodus oli sinist, rohelist, punast ja halli-musta-valgekirjut. Kuna esimesed värvid vajaks kandmisel suuremat sobitamist, siis valisin viimase. Sobiks see ka kõigega ju kokku. Tüüpeestlaslikult hall :)

Kasutasin Karnaluksist ostetud lõnga Red Heart Detroit.
100% Akrüül (vanaema tahtis küll villaseid, aga kui need mis tegin sobivad, siis teen jõuluks villased ka)
Vardad lõnga juures 4-4,5. Mina kudusin 3,5 varrastega.
Igal vardal 10 silma.

Kudusin suhteliselt pika 2/2 sooniku, siis vaheldumisi parem-pahem. Jätsin ka pöidlaaugu, et kui soov on, siis saab kasutada, kui ei taha, siis võib toru ka lihtsalt ümber randme hoida. Lõpu tegin 1/1 sooniku, et kätis kenasti käe ümber hoiaks.
Lisasin LepaTriinud ning vasemale tikkisin toreduse pärast mõned pärlid. Palju ei pannud, sest tegu on siiski praktiliste soojahoidjatega.

Käes on need mugavad ja toas käimiseks parajalt soojad.
Loodan, et vanaema ka rahule jääb.

Kuidas Only'st sai Lepa Triin

Eelmisel aastal üritasin sedasama mantlit korduvalt enda jaoks söödavamaks teha. Tookord teppisin õmblustesse lilla lõngaga, kord paksema, siis jälle peenema. kudusin juurde ka lilla salli-müsi komplekti aga need ei teinud ka asja paremaks.
Kuna mõni aeg tagasi avastasin enda juures uue omadusena suutlikkuse teha ka pikemaid ja süvenemist nõudvamaid töid, siis otsustasin ka seekord pigem tasa sõuda ja kaugele jõuda ning 9 korda mõõta ja 1 kord lõigata.
Tasa ma sõudsin ja üht-teist tegin ka töö käigus ümber. Õnneks mõõtsin enne lõikamisi ka 9 korda

Tulemus sai selline nagu olin lootnud.

Napilt enne ümber tegemist märkasin üles pildistada ka vana versiooni. Tõsi seinal, mitte seljas.
Kummaline on see, et endaga mitte rahul olevast inimesest ei tule kuidagi ilusat pilti "enne" jaoks ning niisamuti ei saa teha asjast, mis sulle ei meeldi ilusat "enne" pilti, et seda siis uue ja särava "pärast" variandiga kõrvutada. Ikka tundub, et "enne" on meelega koledaks tehtud. Olen avastanud et nii inimeste kui asjadega jääb lihtsalt rahulolematus pildile. Oled seest särav, oled ka pildil seda ja vastupidi.

Armastad ennast - armastavad sind teisedki. Üleeile teatas isegi Joosep, kui olin ette lugenud inimesed keda armastan, et "sa armastad ju ennast ka" :)  Edasi järgneski mõnus arutlus teemal, et miks peaks teised sind armastama, kui seda ise ei tee või miks peaks teised arvama, et oled ilus, kui seda ise ei usu.

Aga tagasi mantliprojekti juurde:

ENNE

Sineliliku lõikega poolmantel. Only. Vöö käis ka peale, aga ei tea kus see praegu on. Rinnal taskud, seljas suur kapuuts (ülimõnus kapuutsina, kuid niisama "kaelas" kiskus oma suuruse ja raskusega mantli selja taha)

Kasutasin mantli tuunimiseks vaid kääre, vanutatud jaki jaoks ostetud villase riide jääke ja niiti/nõela. Kõik lisad on tehtud käsitsi - tikkides või õmmeldes.

Mida muutsin:
Lõikasin ära kapuutsi ja rinnapealsed taskud. Võtsin mantli rinnalt veidi kokku. Lisasin krae kandi ning rinnaaluse iluvöö (se on peale õmmeldud - ainult ette otsa).
Pealmisele hõlmale sai uisutav ingel, uisujäljed lähevad alaservast ühelt hõlmalt teisele.

 k

Kätised - minu kolmas ja neljas "kinnas"

Uhkusega, nina püsti, esitlen oma suurt saavutust!
Minu teine ja kolmas kinnas (või et peaaegu kinnas).  Teine ja kolmas seepärast, et põhikoolis sain tehtud vaid 1 kinda ja see on olnud seni minu ainus.

Jätkuvalt koon asju nii nagu vardada, kujutlusvõime ja oskus lubavad.
Teadsin täpselt, et tahan teha midagi palmikutega, alustasin sooniku tegemist 3/3 palmikust ja jätkasin erinevate keerutustega.

Vardale võtsin 12x4 + ühele 1 palmikujagu (6silma) lisaks. Nii ju tegelikult ei tehta, aga ilma selleta oleks olnud varukas liiga kitsas, igale vardale 3 lisaks oleks aga meeste kätiseks paras. kuna ma kinnast kokku võtta ei plaaninud, siis ei olnud sel ka väga suurt vahet.
Pöidla moodustamisel oli abiks käsitööõpik 3-6 klassile.

Lõngaks Novita Rose mohair;
kudumise varrasteks oli määratud 5 aga kinnastel kasutasin nr. 3 vardaid;
kulu kokku 50g ehk 1 tokk.

.

Seenesaaga jätkub: seente kuivatamine

Seeni olen ma kuivatanud 3 aastat. Esimesel aastal ebaõnnestusin, edasi läks asi libedamalt. Kuna sel aastal lehterkukeseeni eriti palju on ja minu korjamise tuhin suurim kui eales varem, siis olen jaganud saadust siia ja sinnasuunda.

Olles hädas põrandaküttega, viisin esimese portsu seeni Kata juurde. Lavale, leilitama. Tegelikult küll lihtsalt lavale, eest ära, kuiva ruumi. Korvitäiest seenest jäi järgi vaid pisike kuhjake.

Teise - või oli see kolmanda, korvitäie sai endale Kati. Kati aga võttis ette kuivatamise kiirmeetodil. Tutkis netis ja leidis netiavarusest (mina leidsin selle saidi, ) kus öeldakse, et seeni võib ka ahjus 40-50 kraadises kuumuses kuivatada. Ja ta kuivataski.
Niisama möödaminnes mainis aga et tuba oli kummalist haisu täis, seened ajasid plaadil vett välja ja tõmbusid mustaks. Minul juhtus sama asi esimesel korral ja toona õpetas mind laste kasvataja Ave, kuidas toimida ja mismoodi seened tegelikult peaks välja nägema.

Ma ei tea, milliseid seeni nii kõrgel temperatuuril võib kuivatada, aga lehterkukeseentele see küll hea ei ole. Mustaks tõmbub enamasti seen siis, kui hakkab käärima - metsa all, kuivades kui niisama korvis seistes. Vastupidiselt metsaalla jäämisele ja ligaseks seenelögaks muutumisele, kuivatades see küll tõmbub kokku ja kuivaks, kuid halb lõhn jääb sellegipoolest alles. Ja välimus on ka üsna jube.

Kärt arvas, et seened olid üldse liiga niisked, sest korjasime neid päeval, kui hommik/öö oli sadanud. Mine tea.

  

Katsetasin oma seentega erinevaid kuivatusviise, mille tulemusega järgnevad minu tagasihoidlikud järeldused (lisaks toetun 3aasta praktikale):

• Suuremad seened poolita või neljata.
• Kui võimalik, siis kuivata väike õhuvahega põrandaküttel, paberil saunalaval. Otse põrandaküttel võib tekkida ahju efekt
• Ara kiirusta kuivatamisega. Pigem lase põrandakütte puudumisel need lihtsalt riidele paigutatuna õhu käes kuivada. Seeni vahetevahel kohendades.

Liigse kuumusega tõmbusid seened tumedaks. Panin need sulatamise temperatuuril ahju (õhuringluse kätte) ja isegi siis tõmbusid need tumedaks. Ma kahtlustan et see tekkis sellest et õhuga hakkasid seened higistama, muutusid pinnalt niiskeks ja niiskus tekitas käärimise. Niisama õhu käes kuivades on hingamine sobilikum.

Kodu korda 10 - põrand maas ja lihvitud

Täna on septembri eelviimane päev. Ametlikult on sügis käes ning veel ametlikumalt ei ole meie oma tegemistega graafikus.
Aga põrandast.
Lauad on nüüd õigetpidi. Vanadest laudadest sai tehtud keskpõranda, 5 täisrida tuli juurde osta + ahjuäärne nurk.
Vahepealsed kivi ja korgi plaanid muutusid mõistlikumaks laudisplaaniks. Hea on kui inimestega rääkida ja hea on kui asju ei tee liiga tempokalt. :)
Siinkohal ka suured tänud Manguse Isale, kes põranda valmimisel väga abiks on olnud.

Tempo võib küll oodatust aeglasem olla, kuid tulemus on seda väärt. Eriti kõva ja paks lakk ning lippadi loppadi hoidvad lauad nägid ja tundsid lihvimist pea 3 päeva, kuid andsid lõpuks siiski alla.

Vatame novembris, kui juba miinuskraadid väljas, et kas elame talve üle või mitte.

'

27.09 - ametlik seenepäev

Seenepäevi on olnud nii ja naasuguseid.
Täna oli 12h päev, mis algas ja lõppes seentega.
Hommikul viisin lapsed lasteaeda ning koduteel lippasin metsast läbi, et vaadata, mis seis metsas valitseb ning kas päeval Kärduga plaanitud käiku üldse on mõtet ette võtta. Üllatus suur: ristlõige 20 minutlisest jalutusest metsas oli väga rikkalik.
Ametlik saak: Hulk kukekaid, timpnarmikuid, isegi kuuseriisikaid, lehtrikad ja 1 torbik. Kõik sobivad otse pannile ja sealt edasi kõhtu.

Päevel sai ette võetud plaanitud metsas käik - Ott magama, rattad kuurist välja, korvid lenksu otsa ning sõit paariks Oti unetunniks metsapoole võis alata.
Lubasin Kärdule lehtrikaid ja neid me ka saime. Olenemata sellest et korilus on minu sügise igapäevane tegevus, olin ka mina taaskord rõõmus.

Kuna seenevalik oli rikkalik ja metsaseene pirukas on mu sügise lemmik, siis oleks olnud patust mitte 1 mõnus küpsetis ahju visata ning hiljem päevarõõmu kõhuga jagada.

Tegin pirukat nii:

Kasutasin Cristella lehttainast.

Täidiseks olid metsaseened, riivitud porgand, sibul, suvikõrvits, peekon, tomat. Praadisin kõik läbi.

lehttaignal lasin ahjus umbes 5 minutit küpseda, lisasin seenesegu ja muna-koore segu ning juustu

20 mintsa ahjus, tüümian peale ja... Head ISU

Sada ja seened

Juba viimased 2 kuud olen ma olnud metsa ja seenelainel.
Kõik algas kukeseentega ja nüüd on jõudnud alljärgnevani.

Lehterkukeseened.

Olen neid nüüd paar aastat kuivatanud ja talvel söönud. Kuivatan selgi aastal ja ju söön ka värskelt. Maitse meeldib ja korjata on mõnus. Kusjuures - kuivast peast on maitse oluliselt metsasem.

Murumuna

Murumuna olen ka aastaid proovida tahtnud, kuid ei ole julenud.  Need ju elu aeg olnud pigem tossuseened. Lõikasin seest väga valged seened viiludeks (mul maja taga oli valgeid ja beezikaid murumune - viimased olid mõnusamad) ja panin võiga määritud pannile.peale õrn sool ja pipar.
Maitse oli nagu Kata ütles pähkline - igal juhul petaks mitte seenesõbra ära, pakkudes murumune aedvilja sildi all :)

Torbikseened 

Selle aasta leid.  Torbikseened. Leid sõna otsesesmõttes. Komistasin lihtsalt "musta augu" otsa ja seal need olidki. Ja maitsesid head. Magusad ja mõnusad.

Kui veel leian, siis proovin üht leitud retsepti ka. Täna sai neid söödud kui kukeseeni. Krõbesaial, praetuna võis koos sibula ja küüslauguga.

 Mulle meeldivad seened - eriti kui neid tagaaiast ja kodumetsast saab.

Kaelakee ja käevõru

Nägin kunagi ühes blogis mõnusat kaelaehet linasest niidist. Ühel päeval oli tarvis kleidi juurde väikest särtsu ja tegin hoo pealt endale punutise. Ajas asja ära küll.
Kuna aga tegu oli tõesti pusserdusega, siis otsustasin asja ümber teha ja korralikumalt.

Kasutasin linast niiti, nööpe (ostetud vanutatud jaki jaoks, aga ei läinud kasutusse), nõela ja heegelnõela.

Punusin ja nikerdasin ja kokku sai selline asi. Mina jäin rahule. Tunnen ennast neis ehteis igal juhul väga kodus.

Kodu korda 9 - põrand

Põrandategu sai alguse Masa saabumisega.
Nagu arvasime, oli põrand täidetud liivaga. Triiki täis kuiva liiva. Algselt plaanisime nagu tänapäeval ikka, põrandaalust villaga soojustada, aga kuna meie vana maja on vundamendita, siis oleks põrandaaluse tuulutusega probleeme tekkinud ning seetõttu jääb ka uue põranda alla liiv. Puhas ja kuiv.
Põranda alla said ka uued veeühendused ja vannitoa külmuma kippuv toru veeti ka sügavamale, maa seest, mitte palgi äärest.

Ja kõik see võtab rohkem aega kui plaanitud ja nagu ikka tuleb iga uut asja tehes hulk muid asju juurde.

Kiirkaater, kaubaalus ja purjekas

Ükspäev ütles Joosep: Emme loe mulle arvutist, kuida ma joonistasin ilusti ja kuidas me koos lossi tegime. Ehk siis palus ta ette lugeda blogi laste rubriiki. Oleme seda ka korduvalt teinud. Eks see ongi omamoodi kroonika ja last puudutav muinasjutt. Jutt, milles tema on peaosaline.

Nüüd siis uus muinasjutt.
Tegime nädalavahetusel väikest meisterdust. Alguse sai see nagu kõik mu asjad vajadusest ja juhusest. Olime sombusest õhtust tingituna tubased ja külas oli ka Romet. Laste meel läks ülemeelikuks ning niisama pingete maandamiseks ütlesin poistele, et nad joonistaks oma unistuste laeva ning et peale seda võiksime me koos meisterda. Romet võib vanaisaga meisterdada ja meie oma kodus ja siis järgmisel päeval läheme jõele nendega sõitma.

Mõeldud - tehtud.
Joosep joonistas laeva, mina voolisin aluse. Otsisin klotse jne.
Jaagupiga leppisime kokku, et tema saab purjeka. Tõsi - see oli, nagu Mangus ütles, vees ümber minemisele määratud, aga Jaagup oli väga rahul ka sellega, et see maa peal kenasti püsti sõitis. Loomulikult ei olnud ta hiljem jões üldse rahul, et purjekas aina ümber kukkus ning seal pidime eemaldama alguses purje ning hiljem ka masti :)

Pisike vinguv meisterdus.

Jaagupi purjekas sai juba valmis.

Purjeks Kaubamaja kliekott, aluseks lepa halg.

Ma ei märganud ju kohe fotokat ligi võtta ja ega see lastega meisterdamine koos pildistamisega eriti välja tule ka.

JOOSEPI UNISTUSTE LAEV:

Komplekteerimine. 

Laev ei saanud korstnaid, aga sellest ei olnud midagi. Küll aga sai kaptenisilla ja hulga aknaid. Nõks hiljem hoopis puurisime aknad. Aluseks lepa halg, mille kirve ja relakaga natuke voolisin.

Kõigepealt sai mängitud puulaevadega toas. Nö, harjutused kuival maal. Joosep tegi enda suurele laevale lisaks kaubaaluse, mida sai tubastes tingimustes kasutada nii kaubalaevana kui lennukikandjana.

Peale tubaseid harjutusi palus aga Joopse luba üksi Rometi juurde minna. Laevu ujutama. Võttis oma punase aiakäru, laadis laevad peale ja seadis sammud Uuetoale. Täitsa üksi. Kuna see oli esimene kord "suure" tee ääres jalutada, teed ületada jne. siis loomulikult olin mina spioonina kontollimas, et noormees sihtpunkti jõuaks. Ja ta jõudis.

Ujutamine  toimus aga paduvihmas. Läksime nõks aega hiljem Jaagupiga Joosepile järgi, võtsime kilejoped, sest ilm oli ohtlikult vihmane. Õnneks aga soe, vesi oli ka soe, seega ei olnud vihmast suurt lugu. Lõbus oli nii poistel kui minul :)