Jänese aasta

Eelmisel nädalal oli mul nokkida ühe-teise ja kolmanda kallal.
Esimene, mis tegin oli lasteaia etenduse jaoks vaja minev jänku müts. Õpetaja arvas, et kõigil lastel võiks peas olla valge müts – kõrvad olla olemas. Mõnus – taaskord „peale sunnitud“ tegemine. Miski eesmärk.

Kodus oli kahjuks vaid 1 tokijääk valget lõnga. Kuna seda tõesti vähe oli ja no tõesti ei olnud isu minna kuskile kaugele poodi lõnga otsima, siis otsustasin, et loon silmi parasjagu niipalju, et müts mahub pähe ning et peakate valmis saaks. Uskumatu aga tõsi – see mahtus pähe ja valmis sai ta ka – lõnga jäi järgi vaid törtsuke.
  
Algne tööülesanne oligi lihtsalt valge müts kududa. Lõnga ju ka rohkem ei olnud… Kuskilt aga tuli suur soov mütsile ka kõrvad teha. Kasvõi väljakutse mõttes. Kui on isu, siis tuleb see ka rahuldada. Võtsin mütsikorvist ühe valge mütsi mida juba aastaid ei olnud kandnud ning harutasin selle üles. Kõrvad heegeldasin. Nikerdasin ja leiutasin omajagu, pühapäeval arutasin külas olnud Maritiga ka, et mida võiks teha et need püsiks kenasti püsti ja… ega me miskit lahendust välja mõelnudki. Lõpuks õmblesin kõrvade alumised otsad kokku ja nii nad seisma jäidki.

Esmaspäeval oli emadepäev ja peaproov teistele lastele.
Oi kui tore on, et on lapsed, kelle jaoks selliseid toredusi teha.