Kinkekaardid Kadri Unt Photography'le

Minu armas pisike suur õde on forograaf. Temal on silma pildistamisele, mina tunnen aga paberit ja selle hingeelu.  Täna kasutan mina teda, homme tema mind. Eks õed ongi ju selleks.

Alljärgnevalt minu kasutamisest.
Tänapäeval on väga palju käsitöölisi ja enamustel on olemas head kodused stantsimise võimalused. Praegune kodune maailm on ikka ilmatuma võimalusterohke. Kui vanasti ei saanud peent stantsimist/pimetrükki tööstuslikultki lubada, siis täna võib iga koduperenaine ise "taignarulli" vändates romantilist ilu toota. Kuna mina aga igapäevaselt kaarte ei tee, siis "taignarulli" umb 80eurisel kulutusel sügavat mõtet ei näe.

"Less is more" on olnud enamasti minu mõte, igasugustes tegemistes. Pigem mängiksin materjali ja vormiga. Ilusa materjali olemasolul on võimalik ka lihtsate vahenditega soliidne ja edev asi teha...
... ja nii ta tuli. Põhipaberiks minu kapialune, menüüdest üle jäänud Curious Rusted kartong.

Materjal: Curious Rusted, White Gold ja Gold Leaf pabereid + kahepoolne teip
Tehnika: stantsitud ornament on tehtud poest ostetud tempel/stantsiga. "Lindille" surusime toreduse mõttes ka väikse pesa.
Kinkekaart ja CD ümbrised said Katalikud ja toredad. Rõõmsad olime mõlemad.

Raamat - väärtuslikum, kui pealtnäha paistab

Täna oli suur suvi, nagu viimane nädal ja pealegi on olnud. Suur osa ajast ongi kulgenud kuumuse loiduses. Sellest hoolimata on see kuumus hea. Homse ees on aga hirm - sooja pidi olema nüüd juba tavapärase 30 asemel 16. Prrr...

Laupäeval käisin aga lasteaia juubelil. Olen hoolekogu esimees ja seetõttu olin kohustatud üle andma laste ja vanemate poolt tehtud kingituse. Õnneks nihverdasin esinemise juurde veel teisedki. Lugesime 3 liikmega ühe Ellen Niidu luuletuse ning mina pidin otsa kokku võtta. Olgugi, et olin kõnejupi valmis kirjutanud ja seda  korduvalt harjutanud, läks see ikka sassi ja välja tuli üks puder ja kapsad.

Lasteaiale kinkisime... mis seal keerutada... raha. Raha seepärast, et lasteaed ise saaks otsustada, mida oleks kõige rohkem vaja. Pakendi tegemise võtsin loomulikult kohe suurima rõõmuga enda peale.
Tõsi - idee kuidas see lahendada tuli mul umbes päev enne pidu. Olin mõttes isegi leppinud, et panen kingi lihtsalt ümbrikusse ja asi ants. No ei olnud miskit hääd mõtet. Nagu ikka - kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Reedel sõitsin lasteaiast kodupoole ja... nagu välk selgest taevast oli lahendus olemas. Pakendiks pidi saama "raamat", mille sisse on lõigatud pesad raha jaoks. Sorteerisin oma materjali kappi ning leidsin sealt ühe lainepapist lõõtsa, mida olin juba aastaid ühest nurgast teise tõstnud ja lootnud, et ehk ikka läheb kunagi vaja. Ilus suur asi ometigi. Ja papp jõudis oma aja ära oodata. Lõikasin "lõõtsa" pooleks ja sellest sai sisu, kaane liimisin toreda paberiga ning esilehele kirjutasin tiitel-lehe.

Mina jäin tulemusega rahule. Usun, et kasutan sama nippi ühe või teisel moel teinekordki :)

Samet-ümbrikus kullanoodine kutse

Vahepeal tegin natuke kutseid.  Seekord jälle tasustatavat tööd. Tööd, töö juures.
Tellija plaanis kutsuda oma kliente ooperisse. Ooper on uhke ja ja pidulik, sellest veel pidulikum on, kui see etendus on Münhenis, mistõttu pidi ka kutse olema soliidne, peen ning üritusele vastav.

Kutse tegemise juures oli minu osa idee, materjalide valik ja ümbrikute lõikamine/kleepimine. Kasutasime fooliumtrükki nii sametümbrikul kui kutsel, mõlemal sama rauaga. Tekstid printisin, ümbriku "stantsisin" ise. Kuna see sametpaber oli VÄGA paks ning võttis igasuguseid karvu ja tolmu külge, ning  kui vähe tugevamalt paberipinnale vajutasid, siis jäid pinnale näpu jäljed .... materjal ise maksis suure hulga raha.... siis mõõtsin 10 korda ja lõikasin 1 kord. Surusin, pressisin, kleepisin ja voltisin nii hoolega kui sain. Sellest hoolimata tegin valearvestusi ning lõikasin nii mõningi kord rohkem kui oleks vaja olnud :)

Mangus aitas mind kujundusfailidega. Tähendab see siis seda, et tekstid pani tema ilusaks.

Klient jäi tulemusega väga rahule ja mina ka. Hea et on võimalusi selliseid asju teha.

.

Kallis Kati

Hea et on sünnipäevasid, hea et on armsaid inimesi ja hea et neil on oma "nägu".

Katil oli sünnipäev, ta on armas ja ta on just sellist "nägu" nagu tema kaart- naiselikult sillerdav. 

Kaart sai kenaks ümbriseks sees olevale kingitusele - tunnine külastus fotostuudiosse sünnipäevalast ning tema pere jäädvustama. 





Menüükaaned

Sekka natuke paberist nikerdamist.  Seekord tegin seda päristööna.

Virust tuli  ükspäev tellimus, Merineitsi menüüde välja vahetamise kohta.  Jess – mõtlesin mina! Saan leiutada, nokkida, sebida ja kleepida ja liimida ja arutada jne.  Mõnus loovtöö!

Tegelikult oli plaan kogu see asi anda trükikojale teha. Mina oleks maketi teinud ja trükikoda 30 kaant valmis vorpinud. Kahjuks või õnneks ei läinud nii.  Tein maketi – trükikoda tegi hinna. MÜSTILISE! Kaane hinnaks tuli nende arvutamise kohaselt pea 400eeki.  Mina arvutasin puhtalt paberi hinna kokku ja see andis kaane hinnaks 50eeki. Müstiline vahe.  Eks muidugi nuutimise, stantsimise ja muu asjaga tuleb lisa, aga kindlasti mitte nii palju, kui pakkumises oli.  Üritasin trükikojaga vaielda nende kasumi liigsuuruse osas kuid tulutult. Lõpuks otsustasin ise asja kätte võtta ning  kliendi soovitud hinna sisse proovida ära  mahtuda.  Mahtusingi.  Sain isegi pakkuda odavamat hinda, kui ta oli maksta arvestanud. Käsitöö tegemise eest saime endale siit ka  täitsa mõistliku osa.

Kaanele kujundas Mangus kalasoomuse mustri, et paberile paratamatult tekkivad näpujälgi näha ei jääks. Logo sai fooliumtrükiga. Needid toon-toonis kaane konjakivärviga. Toonid on kenasti kooskõlas Merineitsi interjööriga.

Tõsi – ühe maketi tegemine on hoopis midagi muud, kui 30 valmisprodukti valmistamine.  Jooksmist oli rohkem kui olin plaaninud. Ka oli väikseid valearvestusi, möödarääkimisi ja katsetusi, mida ei osanud ette näha.

Liimimisel ja neetimisel oli mul asendamatuks abiliseks ka Kati. Muidu olekski vist olnud töö lõpuks menüü maitse suus. Kuna kleepimist aga osaliselt koostööna sai tehtud, siis oli töö sedavõrd toredam. Seltsis on ikka ju segasem J

Lõpptulemusega saime kenasti hakkama, klient oli ka rahul.

Kallid sõbrannad...

Nokitsesin skalpelliga lilli. Kunagi, kuskil nägin, et keegi oli žiletiga paberit lõikunud.
Eelmisel aastal tegin kas emmele või vanaemale samas tehnikas lillekesi kaardile. Nüüd mõtlesin proovida uuesti ja põhjalikumalt. Skalpelliteraga paberit fileerides saab ikka toredusi teha küll.
Tehnika on huvitav ja tulemus ka. Mulle meeldib. Kindlasti läheb kordamisele.

Eriti hästi sobiks see tehnika pulmakutsete tegemiseks :)

Aasta siis oli 2002

Hakkasin meenutama vanu töid ja uskumatu - aga neid on isegi täitsa kogunenud. Küll mitte niipalju, kui ühel korralikul kudujal aga kindlasti rohkem kui tänapäeva keskmisel naisel.

Tehtud tegemised on siis minu puhul jätkuvalt kaardimajandus ja pakendibisness :)

Kellakarp ja kaart ämmale - tol ajal siis veel mitte ametlik ämm.

Teiseks leiuks oli kahvlite ja nugade kinkepakend + kaart. Kahvleid, nugasid kinkis Kätu. Mina aitasin selle vormida pidulikuks. Kasutasin nagu näha jõupaberit ja sätendavat rohelist kalkat. Taaskord materjalid, mis olid lihtsalt kättesaadavad.

  

Lihtsalt üks sünnipäevakaart Piretile.

Lihtne punane paber, natuke kalkat millest lilled teha, tamiili, et lilled vähe erilisemalt seada.

Ingel Õnnelile

Detsembris oli Õnneli sünnipäev. Olin soonel ja nikerdasin ka temale uisutava ingli. Taas pakendi kinkekaardile.
Sedapuhku kasutasin hõbedast paberit ja tegin juba eos uisutaja.

Selleks et nikerdada pead olema hingelt miski näriline, kes igast prahti kogub. Pole "prahti" pole ka materjali ilu tegemiseks.
Kogugem edasi lillekimpudest ilusaid paelajuppe, pärleid, nööre.
Oleks vaid koht ja süsteem, kuidas seda materjalikogu hallata.

Palun tule meie pulma...

Meile mõlemale üllatusena plaanisime 2007a oma 7 aastat kestnud koosolemist ametlikuks teha - just samal päeval, kui olime juba aastaid tähtpäeva tähistanud.
Et armsad ja kallid sugulased ja sõbrad teaksid koos meiega seda pidada, pidime saatma kutsed.

Kokku sai 50 kutset ja tegemisele läks aega umbes nädal. Enamus muidugi tikkimisele. Algselt plaanisin tikkida nagu käed seda teeks, kuid miskil hetkel hakkas see südame kuju võtma. Tõsi - see oli salaja süda.

Mäletan siiani seda varakevadist, meie uue kodu ääres, lääpas jalgadega pingil, päikesevalguses nokitsemist. Joosep magas vankriga ja mina nautisin täiega siinset idülli.

Head soovid sõpradele

Eelmine aasta oli eriline. Eriline ses mõttes, et saatsin jõulukaarte. Tegelikult saatsin viimati jõulukaarte ka 3 aastat tagasi - toona kleepsime ja lõikasime Joosepiga. Enne seda aga ei olnud vist kunagi midagi postitanud.
Seekord sai kokku 19 soovi, pakendatult see mannalumes jõulukuuse kaantesse.
Kirjutasin igale kaardile täiesti personaalsed soovid - just sellised nagu igale inimesele /perele soovida ning öelda tahtsin.

On täiesti tõsi, et jagamise rõõm on suur!
Loodan, et ka saajad olid vähemalt sama rõõmsad kui mina. :)

Kingipakid õpetajatele vol3

TIIA kuusk.
Tiia kuusega oli hoopis teine lugu. Täiesti ilma takuta, täiesti teisest ooperist.
Tegu on ümbrikuga, mis avaneb keskelt. Kahjuks sellest pilti ei teinud.

Enne kuuske sündis aga kuuseehe. Tegin pallikese ja olin kindel, et see peab saama kuuse külge.

Ja et pakk ise võikski kuusk olla. Peale pisuke voltimist, lõikamist, kleepimist ta valmis oligi.

Kingipakid õpetajatele vol2

AVE kuusk.
Sellegi paki puhul oli soov kasutada takku. Iseenesest mõistetavana sobis kuusk takuseks. Külge said jällegi punased ehtede. Jalg pliidi kõval olevast puuriidast.
Lumehelbed hakkasid sadama umbes kolm päeva hiljem. Ja hea et hakkasid, sest nii on ilusam :) Ja jõulum.

Kingipakid õpetajatele

Sel aastal oli minu vedada lasteaia õpetajatele kingituste tegemine. Liisk langes Piletilevi kinkekaardile.

Ja nagu ikka, sünnivad asjad vajadusest. Kingitus vajas pakendit ja käed tahtsid teha midagi ilusat. Nikerdada midagi inimestele, kes oskavad isetehtut väärtustada on eriti inspireeriv. Olgu see siis kasvõi pakend.

RIINA ingel.
Ega ju täpset ideed ei olnudki. Teadsin vaid, et tahan kuskile kleepida takuingli. Tegingi selle ja kleepisin ta lihtsalt ära. Et ingel liig takune ei oleks, sai ta kleidisabale punased helmekesed. Oli see ju ometigi jõulupakk. Meeleolu pärast lisasin ka nööri, mis pidi ingli lendu sümboliseerima. Samal ajal aga tuli kõrvaltoast Mangus kes ütles, et see on hoopis uisutav ingel. Ja ta oligi ju. Ma lihtsalt ei märganud seda enne. Ingel sai endale uisud ja paber uisujutid.

Sain vaid rõõmu tunda oma vaimusünnituse üle.