Karulauk ja pesto - karulaugupesto

„Inimestega tasub suhelda!“ Kuulutasin seda fakti täna ikka väga mitmeid kordi.

Paar nädalat tagasi hakkas mind huvitama karulauk ja selle teema juures just see, kust seda vabast loodusest saada võiks ja et kas seda siinkandis ka leidub. Võtsin ette uurimustöö. Küsisin siit ja küsisin sealt. Inimestelt, kes võiks ise teada ja kes võiks teada kedagi kes teab… tulemiks sain ühelt inimeselt lubaduse, et 1 naine, kes teab ja kohta ei taha öelda, toob mulle kimbu ning üleeile laekus info, et üks naisterahvas teab kus karulauk kasvab, ta tahaks ise sinna minna, aga kuna autot pole siis võib nö. sõidutajale koha kätte näidata. Ja mul ju on auto! 

Nii võtsingi reede hommikul, peale laste lasteaeda viimist , selle käigu ette. Endal nägu rõõmust säramas!

Karulauk on III kategooria looduskaitsealune taim. See tähendab, et taime võib korjata nii, et see ei ohustaks liigi säilimist kasvukeskkonnas. Mina korjasin väheke ja kindlasti mitte ei rikkunud taime kooslust.

Väljavõte terviseleht.ee lehelt:

Karulauk on 15-40cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Vars on kolmekandiline, õied valged või roosad, lõhnavad, õitseb mais ja juunis. Kasvab looduslikult salumetsades. Lehtedel on väga tugev küüslaugu lõhn ja maitse, ka toimeainete sisaldus ja mõju organismile on samasugune nagu küüslaugul. Maitseainena võib kasutada nagu küüslauku. Karulaugu lehtedest valmistatakse pikantset lisandit liha- ja kalatoitudele. Selleks keedetakse lehed väheses vees, lastakse nõrguda ja marineeritakse vähese äädika ja toiduõli segus, mis maitsestatud vähese soola ja pipraga.

Võib kasutada ka toorsalatina iseseisvalt või teiste salatite koosluses. Kasutades kui maitseainet, lisatakse suppidesse, hautistesse keetmise lõpus või vahetult enne lauale andmist

Ma ütleks, et see maitse ei ole väga tugev – ootasin midagi enamat.

Aga pesto tegin Nami-Nami retsepti järgi ning peale valmimist täiustasin oma maitse järgi.

Minu retsepti, millega rahule jäin läks:

50g karulaugulehti

50g seedermänni seemneid (võilillepesto tegin kõrvitsa omadega ja kuskilt lugesin, et sobivad ka sihvkad)

50g parmesani juustu

1dl oliiviõli

2 tl. sidrunimahla

Soola, pipart

Tükeldasin karulaugu lehed, lisasin seemned ja törts õli. Saumikserdasin ühtlaseks, lisasin veel õli, kuni mass tundus paras. Segasin sinna sisse ka sidrunimahla, riivitud parmesani ja törtsi soola ning pipart.

Kokku sai päris hea kraam…. Võiiiiii… ootasin enamat.  

Lastele maitses see aga igatahes maitses rohkem kui võilillepesto. Vabatahtlikult käisid lausa purgi kallal.  

 

Võilillepesto

Emme ütles üleeile kui teatasin talle, et hakkan võilille pestot tegema:
et sina ikka jaksad: oled vist minu vanaema , mammi , geene endale saanud. Ta ka juba vanal hallil ajal katsetas küll naadi ja nõgese ja võilille jne. asjadega. Tassis metsast sirmikuid koju, mida sellel ajal keegi ei teinud. Praadis neist snitsleid ja tegi kotletti ning pettis kõik ära...

Ilus mõelda, et võiksin olla Mammi geene saanud, sest Mammist räägitakse vaid ülivõrdes. Nii palju, kui temast räägitud on. Mammi suri küll väga vanalt, kuid mina olin siiski liiga väike et miskit tajutavat kokkupuudet omada. Kadestan siinkohal Marget, kes sai temaga lausa ühe katuse all elada.

Kas nüüd geenidest, lihtsalt huvist, aga võtsin minagi moodsa "umbrohu" söömise ette. Algatuseks siis võilille pesto.

Tuleb tõde tunnistada, et tegelikult olin ma üsna skeptiline selle suhtes. Tahtsin teha kuid käed nagu sõdisid vastu. Endas kindluse leidmiseks käisin mööda heinamaad ringi, nokitsesin noori võilillelehti ja maitsesin neid - tõesti ei olnud kibedad, kuid olid samas mõnusalt võilillesed. Õhtul propageeriti ka Ringvaates "umbrohtu" ja nii ta läks. 

Kindlus saadud, korjasin paraja kimbu. Igaks 10ks juhuks leotasin neid külmas veel pool tunnikest, sest see pidi võtma kibedat maitset ära. Korjasin küll noori võrseid, aga mine sa tea..

Retseptiks kasutasin Pireti blogis olevat retsepti ehk seda aga plaanisin seda. Ei teagi, miks esimese valisin. Pärast vaatasin, et Mari-Liisi oma oleks ehk olnud naturaalsem.

Mis on pestoks vaja:
pealehakkamist

1 peotäis noori võilillelehti

3 küüslauguküünt

50g parmesani

50g kõrvitsaseemneid

1spl mett

1dl oliiviõli

soola, pipart

paar basiilikulehte

Mina panin kõik ained ühte anumasse kokku (ei riivinud enne parmesani vaid tükeldasin vähe) ja saumikserdasin kuni pesto oli pesto nägu.

Ja maitses see kraam hea. Kordamisel natuke kohendaks mee kogust ja paneks ehk 2 küüslauguküünt.

See arusaam peotäiest ja küüne suurused jne mõjutavad ma arvan maitset ikka väga kõvasti.

Olen söönud seda niisama saial, tomatiga. Rukkileival. Mõlematpidi on maitsev. Ja röstisaial ehk kõige parem.

Säilivuse kohta teadsid teadjad rääkida, et nädalakese külmkapis seisab julgelt, kui just varem otsa ei saa :) 

Kilupirukad vol2

Kleidikesed veidikesed, pluusikesed ja muud nikerdamist vajavad asjad  - oodake!  Ka teie aeg saabub kord. :) Mõtted vaja setitada ja poed vaja külastada enne, kui asja kallale asuda. Ei tule need asjad tellimise peale - kuidagi ei tule :)

Ühesõnaga  - taaskord toidust.
Kuna mul eelmisest pirukateost jäi kuidagimoodi alles pätsike tainast, mida oli ka patt minema visata ja mille kasutamiseks mul teistmoodi täidise jaoks säravat ideed ei tulnud, siis tegin uue katsetuse kilupirukatega. Seekord väikese mugandusega.

Kasutasin hapukoore asemel kodujuuustu ning hakkisin kilud täidisesse. Tulemusega jäin väga rahule. Täidis oli mahlane ning kala oli ühtlaselt iga ampus jaoks jagunenud.

Tainast jagus 9 piruka jaoks. See lubab arvata, et retsepti taignakogusest saaks 24+9 ehk jubepalju ampsusid :)

Täidis 9 piruka jaoks:
200g kodujuustu
peotäis tilli
9 kilu
1muna

Küpsetasin 200C ahjus 25 minutit. ehk niikaua kui täidis hakkas ka jumet võtma.

Avastasin ka, et kui tainas teha õhem, kui eelmisel korral, siis olid pirukad leigena ka söödavad ja üldse mitte searasvased.

Rukki-kartulipõhjal kilupirukad a la Mari-Liis

Ma ei ütleks, et olen eriline kilusõber. Kilupirukad on ka pigem mulle mitte meeldinud, kui et need kuidagi mind liigutanud oleks.
Miskipärast jäi mulle aga silma Mari-Liisi blogis olev kilupiruka retsept, mis tundus esimesel peale vaatamisel juba huvitavana ning lausa kutsus järele proovima.
Kuna nädalavahetusel oli oodata külalisi, kes enamasti minu igasugu söögikatsetuse rõõmuga vastu võtavad, siis ei jäänud mul muud, kui produktid valmis osta. On ju jagamise rõõm see suurim rõõm.

Minu sisetunne oli õige ja kilukorvid olid tõesti tegemist väärt ja lähevad kindlasti ka kordamisele.
Serveerida tuleb neid kindlasti külmalt.

Tegemisest ka.

"korvkesed"
200g rukkijahu (püül)
200g keedetud kartuleid (2-3 kartulit)
75 g searasva
75 g võid
2 sl külma vett
0,5 tl soola

Riivi varem keedetud ja jahtunud  kartulid. Sega jahu soolaga, lisa sellele tükeldatud külm rasv ja või ning kartulid.  Pudista segu omavahel pudiks, lisa vesi ja vormi taignaks. Taigen pane kilesse ning jäta vähemalt tunniks külmkappi seisma. Tegin seekord taigna õhtul valmis, et siis hommikul kohe saaks küpsetama hakata.

Täidis:

kilufileed - umbes 24 - sest sain sellest taignakogusest 2 muffinivormi kogust. Kasutasin autori soovitusel karbi omi ja kuna neid jäi puudu, siis võtsin ka vaakumis, juba varem valmis puhastatud, fileesid kuid Tallinna kilud plekkkarbis olid ilmselgelt mahlasemad, pehmemad ja mõnusama maitsega.

3 muna

3 dl hapukoort

paar peotäit hakitud värsket tilli

Põltsamaa kanget sinepit

kappareid 

Klopi lahti munad. Sega hapukoore ja hakitud tilliga. 

Rulli taigen jahusel laual umbes 2mm paksuseks ning lõika umbes 8cm ringid.

Aseta ringid korralikult võitatud muffinivormi. Määri pirukapõhjale õhuke kiht sinepit, pane paar lusikatäit tädist, aseta rulli keeratud kalafilee ja 3-4 kapparit.

edasi - ahju - 200 kraadi ja umbes 20 minutit.

Täna olid degusteerimas Emme-Taadu.

Ühiselt proovisime pirukaid kõigepealt pooljahtunult, kuid sedasi ei maitsenud need kohe üldse. Tundus, et searasva soe maitse lihtsalt tappis piruka.

Panime pirkuad külmikusse jahtuma ja uue prooviringi juures mekkijad juba mugisesid ja kiitsid. Searasva maitse andis pirukale just hoopis selle "oma" nüansi. Maitse oli eestine, mahlane, krõbe, kergelt sinepine. Sooja ja külmal piruka maitsevahe oli nagu öö ja päev.

Üsna kindlasti teen neid toredaid lihtsaid ampse teinegi kord :) Ja kindlasti teen need varem ette, sest külmana on need tõesti VÄGA head.

NÄMM!

.

Peedi ja sinihallitusjuustu pirukad

Täna tegin Pille Eestis viibimise puhul peedi pirukaid. Mäletan, et suvel ta leidis ise selle retsepti ja ütles mulle, et me võiksime neid teha. Laitsin toona idee maha. 

Eile vurasin aga Peetri poole täie teadmisega, et käin poest läbi, ostan lehttaigna, sinihallitusjuustu ja peedi. Mõeldud – tehtud!

Pirukategu oli kord juba ka läbi proovitud, kuna neidsamu pirukaid sai tehtud ka mu sünnipäeval. 

Peetrisse jõudes teatasin Pille, et teeme neid pirukaid, mis ta suvel leidis ja mida teha mõtles – tema aga vaatas mind juhmi näoga ja teatas, et ei saa aru millest ma räägin J Näitasin pilte ja retsepti  mille peale mõte tundus ka talle huvitav ning emmele-taadulegi ja nii need pirukad ahju saidki.

Retsept ise on pärit nami-namist. Ilma igasugu kohendamiseta sai seekord pirukaid lihtsalt järgi tehtud. Maitse oli endiselt hea!

.

Peedisalat keedumuna ja Parmesaniga

Olles laupäeval ja pühapäeva hommikul üksi kodus, sain end rõõmustada just sellise söögiga ilma, et oleks pidanud samal ajal meespere jaoks teist, midagi toekamat ja tavalisemat tegema. Tegin endale salatit õhtusöögiks ja järgmise päeva hommikuks ning sööksin seda veel täna lõunakski.

Salat on pärit Anni Arro "Sepamaa taluköök" esimesest raamatust.

Enda jaoks taasavastatult märgin selle ka siia üles. Et jagada ja ise ka meeles pidada :)

Vaja läheb 2 portsu jaoks.

2 keskmist peeti

3 keedetud muna

Parmesani juustu

1spl röstitud kõrvitsaseemneid

Basiilikut, rukolat (seekord kasutasin lambasalatit ja oli ka hea)

Soola, pipart

Marinaad:

0,5 klaasi oliivõli

2 küüslauguküünt

2spl palsamiveiniäädikat

1tl kuivatatud punet

Kuna eelmisest päevast jäi sobilikult üle ahjus röstitud peeti, siis kasutasin seda. Räägitakse, et ahjus tehtud peet on magusam. Tõesti - see jube maitsev ja vastupidiselt lihtsalt keedupeedile pistsin seda kahe suu poolega ka niisama paljalt. Varasemalt olen kasutanud poe keedupeeti.

Koori peedid, lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadi ained. Kalla see viilutatud peetidele ja lase vähemalt tund toasoojas marineerida. Mida kauem, seda parem. Ma eile lasin vist 3h ja tänahommikune ports oli üleöö seisnud.

Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola ja basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned (röstisin viimati päevalille omi ja olid ka head) ja Parmesaani viilud. Piserda üle natuksese marinaadiga ning maitsesta soola ja pipraga. Viimased ma unustasin - ju oli  marinaad piisavalt maitsekas.

Kõrvale tegin soojad Brie juustu ja sibulamarmelaadiga krõbesaiad.

Vahetult enne minu luksuslikku privaathommikusöögi söömist laekusid mehed koju. Loomulikult olid lapsed minu taldriku juures uudistamas, et millega tegu ja mida ma söön.
Proovisin keelitada Joosepit salatist ampsu võtma. Komplekteerisin kenasti kahvli otsale salati-muna-peedi-juustu ampsu. Kutil oli suur soov maitseda, kuid umbusk selle väärtuse osas võttis võimust. Jaagup aga tellis endale marmelaadi-juustu saiasid. Ja ta sai ka :) Ja sõi ka.

Laupäevased lemmikud

Lihtsuses peitub võlu. Need saiad on kindlasti meie pere laupäevased lemmikud - pühapäeval on pannakad. Soolase täidisega.

vaja läheb:

8 viilu saia

4 muna

kaneeli ja suhkrut

riivitud sidruni koort, aastaid tegin ilma. Sidrun annab hea kõrvalmaitse ning lapsed võtsid selle ka omaks ja kiitsid heaks :)

Klopi kõik eelmainitu segamini. Kasta saiad segusse ja siis õlitatud pannile küpsema, kuni on kuldpruunid.

Joosepile meeldib neid süüa kodujuustuga.

Sibulamarmelaad

Selle hõrgutise eest pean tänama Katat, kes meie ühistel  "õhtusöök neljale" debüütõhtul seda pakkus.

2 suuremat sibulat
ingverit (maitse järgi)
4sl karamellsuhkrut
1sl peensuhkrut
2sl vett
100g brie juustu

Sega kokku suhkrud ja hakitud sibul ning ingver. Vett olen pannud tegelikult natuke rohkem. Aga keedan ka ette antud ajast kauem. Puupliidil vist isegi 2h. Tegelikult on retseptis öeldud, et tuleb pool tundi tasasel tulel hautada. Sedaviisi aga jääb sigul õrnalt krõmps. Mulle meeldib aga moosim variant.  Ka olen saanud hakkama vaid tavalise suhkruga. Kauem hautades muutub see ka karamelliseks ja tekib samalaadne karamelli maik man. Vett olen pikema hautamise ajal ka rohkem pannud.

Pintseldasin ciabatta viilu oliiviõliga. Panin ahju, grilli alla veidikeseks pruunistuma. Võtsin välja, katsin marmelaadiga ja lõigu juustuga. Saiad läksid uuesti ahju, sedapuhku vähe madalamale tasemele, et vaid lihtsalt juust ja marmelaad soojaks läheks.

PS! see marmelaad säilib külmikus vähemalt nädala, kui mitte rohkem. Päris hoidiseks tegemisel tuleb kindlasti äädikat kasutada. 

Juustu-muna suflee

Täna hommikul katsetasin ma uut "omletivormi". Ma ei ole klassikalise omleti sõber, küll aga armastan igasugu muid variatsioone sellest.  

Seekord siis alljärgnevalt.

Olime pühapäeval kahekesi kodus ja seepärast oli ka mõnusam katsetada.

Vaja läheb kahele sööja jaoks:
2 muna

0,5-1 dl riivitud parmesani juustu

supilusikatäis kuivatatud sibulat
soola-pipart. Vähe vähe, sest juustus ja sibulas on ka soola :)

Eralda munakollane ja valge teineteisest. Munakollane jäta koore sisse, valge aga vahusta väikse soolaga kõvaks vahuks. Lisa vahule vaikselt segades riivjuust ja sibulad.  Vala segu võiga määritud brüleevormi, vajuta vahu sisse väike lohk ning lisa sinna ka kollane. Puista üle pisukese juustuga.  Küpseta ahjus 180C juures 10-14 minutit. Olenevalt kas tahad et munakollane oleks vedel või kõva.

Serveeri soojalt. Hea on ka kõrvale krõbistada praetud peekoniviilu ning ahjus küpsetatud ja küüslauguga üle riivitud ciabattat.