Kuidas Only'st sai Lepa Triin

Eelmisel aastal üritasin sedasama mantlit korduvalt enda jaoks söödavamaks teha. Tookord teppisin õmblustesse lilla lõngaga, kord paksema, siis jälle peenema. kudusin juurde ka lilla salli-müsi komplekti aga need ei teinud ka asja paremaks.
Kuna mõni aeg tagasi avastasin enda juures uue omadusena suutlikkuse teha ka pikemaid ja süvenemist nõudvamaid töid, siis otsustasin ka seekord pigem tasa sõuda ja kaugele jõuda ning 9 korda mõõta ja 1 kord lõigata.
Tasa ma sõudsin ja üht-teist tegin ka töö käigus ümber. Õnneks mõõtsin enne lõikamisi ka 9 korda

Tulemus sai selline nagu olin lootnud.

Napilt enne ümber tegemist märkasin üles pildistada ka vana versiooni. Tõsi seinal, mitte seljas.
Kummaline on see, et endaga mitte rahul olevast inimesest ei tule kuidagi ilusat pilti "enne" jaoks ning niisamuti ei saa teha asjast, mis sulle ei meeldi ilusat "enne" pilti, et seda siis uue ja särava "pärast" variandiga kõrvutada. Ikka tundub, et "enne" on meelega koledaks tehtud. Olen avastanud et nii inimeste kui asjadega jääb lihtsalt rahulolematus pildile. Oled seest särav, oled ka pildil seda ja vastupidi.

Armastad ennast - armastavad sind teisedki. Üleeile teatas isegi Joosep, kui olin ette lugenud inimesed keda armastan, et "sa armastad ju ennast ka" :)  Edasi järgneski mõnus arutlus teemal, et miks peaks teised sind armastama, kui seda ise ei tee või miks peaks teised arvama, et oled ilus, kui seda ise ei usu.

Aga tagasi mantliprojekti juurde:

ENNE

Sineliliku lõikega poolmantel. Only. Vöö käis ka peale, aga ei tea kus see praegu on. Rinnal taskud, seljas suur kapuuts (ülimõnus kapuutsina, kuid niisama "kaelas" kiskus oma suuruse ja raskusega mantli selja taha)

Kasutasin mantli tuunimiseks vaid kääre, vanutatud jaki jaoks ostetud villase riide jääke ja niiti/nõela. Kõik lisad on tehtud käsitsi - tikkides või õmmeldes.

Mida muutsin:
Lõikasin ära kapuutsi ja rinnapealsed taskud. Võtsin mantli rinnalt veidi kokku. Lisasin krae kandi ning rinnaaluse iluvöö (se on peale õmmeldud - ainult ette otsa).
Pealmisele hõlmale sai uisutav ingel, uisujäljed lähevad alaservast ühelt hõlmalt teisele.

 k

Vanutatud jakk

Kõigepealt pean mainima, et olen tänulik:

Piretile, et ta miskil segasel põhjusel andis/jättis mulle umbes 8 aastat tagasi ühe kudumi;

Maritile, et tema otsustas vanutada oma kampsikut ja sellest tulenevalt pani mu loovuse tööle;

Mariannile, kes vihjas mõningad õmblusnippe;

Mangusele, kes ütles, et ma ei paneks taskutele klappe ja et ei paneks oma umbekauneid nööpe. Need olevad liiga "villased".

Kartsin selle projekti alul kõige rohkem, et sellest viltimisest saab üks kodukootud jakk, kuid sain oma garderoobi hoopis täitsa mõnusalt soliidse eseme.

Tegemisest lähemalt.

Nagu suvekott, on seegi taaskasutus projekt.  Leidsin ühel nädalavahetusel Peetris käies kunagi 8 aastat tagasi saadud kudumi. Viisin selle koju, korra isegi talvel käisin sellega, kuid kui peeglist vaadates tundus asi kena, siis seljas kandes ma sellega siiski ennast mugavalt ei tundnud.

Mõni aeg hiljem näitas Marit, mida ta oli kasutult seisnud Jaanuse kampsikuga ette võtnud.  Tulemus oli kaunis. Ja mõte oli niipalju lahe, et pani ka minu mõtte tööle.  

Uurisin internetist kampsuni viltimise kohta niipalju, kui seal midagi oli ja otsustasin katsetada jõude seisva kampsikuga. Sain ka teada, et kampsuni vildiks pesemine on tegelikult vanutamine, aga see selleks.

Raske südamega lükkasin kampsuni pesumasinasse.  Esialgu tavarežiimil. Ei olnud mul ju õrna aimugi, palju kudum kokku võiks tõmmata.  Lasin programmi lõpuni ja tulemus oli positiivne. Vanumine oli näha, kokku tõmbumine paras. Kuna kamps oli natuke juba vanunud, siis julgesin selle ka pooleks lõigata. Käärid sees ära käinud, läks tulevane jakk uuesti masinasse – seekord juba 60kraadi ja pikema programmiga.  Vahepeal muidugi käisin kaemas, et kui palju ja mis on toimunud ning lasin programmi lõpuni käia.

Kokku juhtus nii, et umbes 20cm pikad varrukad tõmbusid parajaks, kõhu pealt oli kampsunit 20cm vähem ja pikkust kaotas kamps umbes 10cm.  Kokku sai igati paras toormaterjal.

Päev hiljem hakkas pihta disainitöö. Teadsin täpselt, et tahan kante ja pean tegema taskud.  Mis värvi need kandid olema peaks, kuidas taskud hakkavad välja nägema, kas hõlmadele tulevad nööbid või haagid või ei tule midagi … kõik see vajas katsetus ja mõtlemist.

Harutasin ja leiutasin kokku umbes nädala. Ja eile sain selle valmis.  Just selline nagu tuli.

Kuna ma lõpptulemuse üle ise väga uhke olin, siis lisasin kraele ka firmamärgi.  Lepa Triinu.

Hakkan seda edaspidigi kasutama.