Inimesed on head

Kui mõni aeg tagasi pettusin inimestes, siis täna olen hoopis ülevalt rõõmus.

Käisin hommikul Loksa postkontris postitamas kliendi plakateid. Vormistasin neid ligi pool tundi ja kui maksmiseks läks, siis selgus, et rahakott oli koju jäänud.

Vaatasin küsivalt teenindajale otsa ja konstateerisin talle fakti, et mul pole nüüd raha, aga ma väga paluks, et need kell 10 väljuvale autole jõuaks.  Arutasime teenindajaga teemal, et mis variandid tasumiseks on. Kas äkki on võimalik arvega maksta või postitus läbi kanda hiljem või lausa homme . Või et olen Vanakülast ja et Tarmo äkki toob ära. Tarmo on siis kohalik postiljon.

Ja teenindaja ... mõtles veidi ning ütles - emalikult ... "no ma siis maksan ise selle praegu ära (28 euri oli arve)" ja lisas et "tooge siis ikka raha tagasi, et saatke Tarmoga nt homme, kui teda täna ei näe. Olen ise ka homme olemas."

See, et maapoes saad  raamatupeale terve ostukorvi kirjutada, on ka tänapäeval tavaline, aga et keegi ise oma kaardiga Su arve ära maksab, ja veel postkontoris, no see on ikka väga mitte tavaline.

Selline usalduse tundmine annab ainult indu olla ja saada ise parem.

Saatsin Tarmoga sellele heale postitöötjale ühe omatehtud organza lille ja tänusõnad.
Olen ise kogenud seda, kui hea tunne on kui öeldakse aitähh ka kirjalikult ning märgitakse ja märgatakse sind.

Lille sõrmus ja kõrvarõngad

Pikka juttu siia kirjutada ei oskagi. 

Sõrmused on läbipaistvast klaasist ja sinistest tükkidest. Toredalt suvised.

Jaagupi kingitus emadepäevaks

Eelmise aasta emadepäeval oli Jaagupi rühmas tore koostegemine. Kõik kokku tulnud emad said endale ise meisterdada kõrvarõngad, kelakee, kõevõru või mis iganes.

Lugasin kord Polkovniku blogist, kes muidu tubli õmbleja ja nikerdaja arutles teemal ehted ja nende tegemine. Peamiselt seda, kuidas ta seda käsitööliiki ei pidanud käsitööks ja pigem tegijatest midagi ei pidanud... kuni puutus ise tegemisega kokku...

Olen nüüd täitsa aus enda vastu ja julgen öelda, et ka mina ei pidanud üsna pikka aega ehete tegemist suuremat sorti väljakutseks ega raskuseks. Ehete tegemise ainuke raskus paistis olevat minu jaoks selles, kuidas leida hea materjal. Tegelikkus on aga hoopis muu. Oskaja teeb ka mitte kõige paremast materjalist ilusad ehted ja mitte oskaja suudab käkerdada maitselageduseks ka imekauni toorme.
Aga see nikerdamine, nõelaga peenikeste materjalide taga ajamine, õmblemine, kombineerimine... no ei ole minu jaoks. Naudin hea meelega teiste tehtut. Ja suur rõõm on vaadata, kuidas erinevad tegijad "enda oma" leiavad ja seda arendavad ja oma tegemist tublisti turundavad.

Jaagupi emadepäeva pealelõunal aga nikerdasin oma esimesed ja seni ainukesed pärlitest kõrvarõngad. Traadi vahele on peidetud puust täppidega muna, siis puust silinder ja klaasist seemned. Toredad said, mu meelest ja kanda on neid ka ilus.

Sõrmus - klaasikivi + hõbe

2011 aasta oktoobri lõpus sai peetud Mariti sünnipäeva. Vahva üllatusena olime kutsutud klaasikotta klaasist meisterdamisele. Mina isiklikult, ja usun et ka teised, ei olnud klaasi sulatamise ega üldse klaasiga rohkem kokku puutunud kui "kristalli kõlistades"  või läbi akna õue vaadates. :)

Toona sai 1 sõrmuse kivi aga nii võimas ja ilus et patt oleks olnud sinna taha panna miski suvaline rõngas. Klaasikunstnik õnneks märkas seda ka ise ja soovitas otsida kullassepp.
Läks aasta ja peale ning kivile (loe klaasile) sai alla ka sõrmering. Siinkohal ei sa ma muidugi mainimata jätta kullassepp Gerli Merisalu osalust, kes hõbeda ja klaasi ühendas.

Kasutasin musta klaasi, läbipaistvat klaasi. Keskel on nõudepesukäsna traati ja musta klaasi tükke.  Kõik see sai ahjus üheks tükiks kokku. 

Mulle sõrmus meeldib väga ja õige riietusega ei jää see kindlasti märkamata ega märkimata.

Tol korral tegin endale seal 1 vaagna, mis täna on mul ehete aluseks, kõrvarõngad  ja 2 sõrmust (millest ühte näitan). Et aga teised asjad ei ole nii mainimisväärt või et võtavad jõudu sõrmuselt, siis neid ei näita. Võibolla ehk mõni teine kord.

Kaelakee ja käevõru

Nägin kunagi ühes blogis mõnusat kaelaehet linasest niidist. Ühel päeval oli tarvis kleidi juurde väikest särtsu ja tegin hoo pealt endale punutise. Ajas asja ära küll.
Kuna aga tegu oli tõesti pusserdusega, siis otsustasin asja ümber teha ja korralikumalt.

Kasutasin linast niiti, nööpe (ostetud vanutatud jaki jaoks, aga ei läinud kasutusse), nõela ja heegelnõela.

Punusin ja nikerdasin ja kokku sai selline asi. Mina jäin rahule. Tunnen ennast neis ehteis igal juhul väga kodus.