Be Only kummik 2013 ja Põhjala kummik 1985

1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna.

Sel tarbeklaasi ja kunsti kohtumisel kohtusin ma kogemata ka vanaema kummikutega. Hakkasin ära minema ja enne väljumist kekutasin oma kevadsaabastega. "Vaata vanaema, kui ägedad kummikud mul on..." Vanaema vaatas... naeratas ja ütles " aga vaata minu kummikuid" ise viibates riidenagi all seisvatele heledatele lukkudega saabastele. Kruttisin neid käes ja pööritasin silmi. Sellised asjad... vanad, soojad ja ägedad. Olin üllatunud ja pettunud samaaegselt. Minu saapad pidid ju tähelepanu saama....
Vanaema vaatas minu üllatust üllatusega ja sai sellest vunki juurde. Ühtäkki oli ta kaevunud esikukapi sügavusse ning näitas veelgi ägedamaid jalanõusid. Mina sain ainult ohkida. No päriselt. Sellised saapad, nii vanad, kontsaga, lukuga ja lõhnavad kummi järgi. Ja mis peamine - terved on.

Pildil on minu tänased kummi-iludused, Be Only Prantsusmaa kummikutootja kummikud ning Pisivana õpetajaks olemise aja kontskummikud Põhjalalt.
Minu omad on PVCst, vanaema omad aga naturaalsest kummist. Mõlemad on hirmusägedad. Ja kui arvestada nende pea 30 aastat vanade kummiku kaasaegsust, siis on need raudselt ägedamad. Endale saan ma need vanaema sõnadae kohaselt peale tema aega - loodan et ma niipea neid siis ei saa. :)

Heledad kummikud on täna nö. aiamaa käimad. Tootjat ei tea, kuid aus kaup on seegi.  Õrnalt jaanalinnunahaimitatsiooniga ja väga sooja voodriga, pealtnäha miski sünteetiline materjal, on need tänapäevalgi toredad kanda.

Tarbeklaas ja kunsti hindamine

Käisin eelmisel nädalal üle pika aja Pisivanal külas.
Ma isegi ei julge oletada, mis ajal viimati sinna sattusin, kuid üsna kindel on see, et see oli ammu.

Vanaema juures oli nagu ikka väga mõnus. Toad on endiselt külmad, aga see ei seganud külasolekut nautimast.  Miskil kummalisel põhjusel ei tundud ma ka kurbust, et vanaema niimoodi ebainimlikult jahedas peab elama. Tea kas olen ära harjunud või oligi tuba hoopis kevadiselt soojem.

Sel korral oli Pisisaares käimine kuidagi eiti äge. Ägedaks tegi külaskäigu tarbeklaas, kummikud ja vaidlemine kunsti hindamise üle. Eriti mõnus oli see, et olin külaskäigul üksi ja saime omavahel ilma segavate lasteta suhelda.

TARBEKLAAS
Tabeklaasiga on mul sel nädalal kuidagi eriti tihe suhe. Õigem oleks ehk isegi öelda et sel nädalal ma sellega ju alles suhestusingi. Tarbeklaas - need mustad karbid, kus tarbeklaas peale kirjutatud ja kõik need tooted üldse on ju lapsepõlevst tuttavad. Osa neist on mind köitnud ennegi, kuid sel nädalal sain nägijaks nägemaks kogu seda unustusehõlas olevat klaasikunsti.
Ostsin endale osta.ee'st ühe imelise vaasi ning puitalusel sekseri. Emme käest broneerisin ühe põrandavaasi. Rohelise palli.  Ise olen rahul - väga.  Vahepealse keraamika ja savihulluse valguses on klaas kohe kuidagi eriti ilus. Särav ja sillerdav. Paistab läbi ja on hoopis teisema tundega.

Tarbeklaasi vaas "AMA", autor Eino Mäelt

Autorit ei ole tuvastanud

Tarbeklaasi vaas Kuljus, mille autoriks Pilvi Ojamaa. Toode on ka 1972.a. toodete kataloogis.

Olin vanaema juurde laekudes tarbeklaasi vaimustuses nii sees, et seal olles tahtsin ka tema oletatavad varud üle vaadata. Eks väike huligaansuseplaan sõjasaaki saada oli ju ka.  

Käisin ja kondasin kapid üle ise nõudlikult küsides "kus su Tarbeklaas on?". 

Vanaema aga vaatas mind kogu selle kondamise juures üsna kummalise olemisega. Tema ei saanud üldse aru, et mis pagana tarbeklaasi ma järku taga ajan. Samas oli ta üsna veendunud et tema varudest ei ole mulle midagi pakkuda. Ja ei olnudki.  :) Tõdesime üheskoos, et tema ainuke Tarbeklaas ongi tarbe klaas tema igapäeva riiulis :)

KUNSTIST:

Laste munadepühadeks viidud munad viisid meie jutud aga pool kogemata kunsti hindamisele.  Nagu tavaliselt, nii ka sel korral, võtsime mõlemad tuld ja hakkasime ägedat vaidlust pidama. 

Vanaema uuris, et kumb mu lastest oskab paremini joonistad. Ma ei osanud (ega ka tihanud) nagu kohe öelda, sest mõlemad joonistavad hästi ja Jaagup on lihtsalt väiksem ja ma väga ei tea, milleks ta 2 aasta pärast võimeline on. Vanaema aga tahtis vastuseid ning küsis, et kuidas ei saa öelda? Inimene kas oskab joonistada või mitte.

Põhiline, mis meid mõlemaid erutas oligi just hindamine ja hinnangute andmine. Minu selge arvamus oli, et laste joonistusi ei saa heaks ega halvaks pidada ning et hinnete panemisel ei tohi aluseks võta looduse poolt antud eeldusi vaid lapse püüdlikkust kaasa mõelda ja teha. Hindama peaks pigem loovust ja püüdlikkust, arenemist. 

Vanaema oli aga arvamusel, et kui laps ikka ei oska arusaadavalt näiteks hobust joonistada, siis ei saa talle mingil juhul panna hindeks 5.  Ja niisamamoodi ka muusika õpetuses  - kui sa ikka viisi ei pea, siis ei saa ju panna hindeks 5. Et selline hindamine on ebaaus tublide joonistajate ja lauljate suhtes. 

Minu meelest on aga igasugune kunsti hindamine subjektiivne. Vaatlejana võid küll öelda, et üks või teine asi väga meeldib kuid need asjad, mis ei meeldi, ei ole automaatselt koledad. Sa võid kunsti pidada kummaliseks, jaburaks, naljakaks, mittemidagi ütlevaks või imelikuks, kuid mitte koledaks.

Jaurasime omajagu ja tuliselt. Vanaema on küll vanem kuid vanasõnast, kus targem annab järele, ta kuulnud ei ole - no ta ei anna alla ja jääb endale ikka kindlaks. Mina noore inimesena pean aga kindlameelselt oma tõde kuulutama.  Tõsi  - järjest rohkem tunnen vanusest tingitud mõtteselguse saabumist ja oskust leppida ka teisemate arvamustega, kui vaid minu oma. Sel korral lõppeski kogu teema täitsa sõbralikult.

Ma saan öelda, et saan aru vanaemast ja miks ta nii mõtleb, kuid ma ei mõista, kuidas ta saab nii mõelda.   Vanaema on 80 aastat vana ja üsna õigustatult on tal teine kool, teine maailmavaade ja teised arusaamad. Eks tema õpetajaks olemise ajal olidki õpetamise ja hindamise metoodikad ja meetodid teised. Elu oli must-valgem ja hindamine kindlate reeglite alusel.... aga ikkagi. No ei saa ju nii...

Vanaemaga veedetud aeg on väga mõnus ning kahjutunne, et me teineteisest nii pika vahemaaga lahutatud oleme on sedavõrd kurvem. 

Inimesed on head

Kui mõni aeg tagasi pettusin inimestes, siis täna olen hoopis ülevalt rõõmus.

Käisin hommikul Loksa postkontris postitamas kliendi plakateid. Vormistasin neid ligi pool tundi ja kui maksmiseks läks, siis selgus, et rahakott oli koju jäänud.

Vaatasin küsivalt teenindajale otsa ja konstateerisin talle fakti, et mul pole nüüd raha, aga ma väga paluks, et need kell 10 väljuvale autole jõuaks.  Arutasime teenindajaga teemal, et mis variandid tasumiseks on. Kas äkki on võimalik arvega maksta või postitus läbi kanda hiljem või lausa homme . Või et olen Vanakülast ja et Tarmo äkki toob ära. Tarmo on siis kohalik postiljon.

Ja teenindaja ... mõtles veidi ning ütles - emalikult ... "no ma siis maksan ise selle praegu ära (28 euri oli arve)" ja lisas et "tooge siis ikka raha tagasi, et saatke Tarmoga nt homme, kui teda täna ei näe. Olen ise ka homme olemas."

See, et maapoes saad  raamatupeale terve ostukorvi kirjutada, on ka tänapäeval tavaline, aga et keegi ise oma kaardiga Su arve ära maksab, ja veel postkontoris, no see on ikka väga mitte tavaline.

Selline usalduse tundmine annab ainult indu olla ja saada ise parem.

Saatsin Tarmoga sellele heale postitöötjale ühe omatehtud organza lille ja tänusõnad.
Olen ise kogenud seda, kui hea tunne on kui öeldakse aitähh ka kirjalikult ning märgitakse ja märgatakse sind.

Kunst omada taktitunnet

Mõni aeg tagasi sattsuime arutama kodus teemal taktitunne.  Põhjuseid arutamiseks oli mitmeid.
Peamiselt oli teemaks kõnealuse puudumine, eriti noortel. Mangus arvas, et tänapäeval arvavad inimesed, et kui nad jätavad midagi enda teada, siis seda peetakse osavõtmatuks ja argpükslikuks. Mina arvasin, et tegu on indigoajastu ja selle lastega. Mingi nurga alt vaadatuna paistab aga et indigo on laiali valgunud ka meieaegsete ja vanemate inimeste sekka.

Kindlasti ei ole taktitunne minu tugevamaid külgi ja olen sellesamast laiali valgumisest ka osati osa saanud. Mul ei ole kunagi valmistanud "raskust" oma tõde kuulutada. Öelda, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi. Küll aga olen ma tõde kuulutanud enamasti valitud inimestele - need kes mind juba pikalt tunnevad ning tõde kuuldes muigavad leplikult "ah.. see on ju Triin". Mitte et nad peaks selle teinekord ehk haiget tegeva otse ütlemisega leppima. Aga ma luban. Ma arenen. :)
Vabandust, kui olen kellelegi mõtlemata haiget teinud.

Miks ma aga enda jaoks teema lahti mõtlesin kirjutada on hoopis sellereedene kogemus Kaugtöökeskuses.
Paar nädalat tagasi olin ma osaline ühe koolituse vedamisel. Mingil segasel põhjusel olin  nõus osalema koolituses koolitajana. Väljakutsed on minu jaoks edasiviiv jõud ja lõpuks tegin selle avantüüri kaasa rõõmuga. Koolituse teemaks oli "Veebikodu".  Olen kokku puutunud nii mõnegi veebiga ning teema on tuttav - miks mitte siis oma kogemusi teistega jagada.

Ehitasime koolituse esimse osa üles sellele, et inimesi panna mõtlema kas ja mis nad vajavad. Kas nad üldse miskit veebikodu vajavad.
Tihti saavad inimesed keerulistest teemadest aru paraleelide tõmbamisega maisetele teemadele.  Seepärast tõime ka meie näiteid olmeelust ja taandasime veebikodu loomise riiete valmisele. Täna mõtlen ma, et oleksime võinud isegi korter/suvila/maja näited tuua, aga tol korral ei tulnud selle peale.
Suures plaanis oli mõttekäik selline: Kui tahad olla nooruslik, kasutad noorte riideid, kui tahad ujuda pead trikoo soetama. Kui tahad väga omanäolist riietust, siis lased selle rätsepal teha ja kui pole vahet, et sama näoga  leht ka Su sõbral olemas on, siis võid valida masstoodangust.  Näitasime erinevaid väljundeid, mis ja kuidas annab teha - mis on vajadused ja mis on võimalused ja mis on erinevate võimaluste ohud. Peamiselt sai kõneletud vabavaraliste veebivõimaluste kasutamisest. Rääkisime sellest kui oluline on analüüsida läbi oma "sihtrühm" jne.

Nüüd aga asja juurde. Nimelt tuli sel nädala üks naisterahvas, kes ka seminaril osales ja ütles, et ta tahaks avaseminari kohta midagi öelda. OK - ütle! - mõtelsime Kadriga.
"Edaspidiseks.. palun kui te näiteid toote siis tooge ilusaid, mitte selliseid nagu te näitasite."  ning "see riiete teema oli lausa labane, jumal küll meil olid siin ju täiskasvanud koos".  (ma ei ole väga hea sõnastuse meeldejätja aga sisu oli pikal jutul lühidalt selline)

Algatuseks olime Kadriga sõnatud...
Mis siis õigupoolest oli see nii kole ja silmariivav, et vajas ekstra tähelepanu pööramist???
Küsisin ja sain ka mõned vastused. Aga peamiselt sain teada seda, et kujundamisel on olemas miskid elemantaarsed reeglid ja neid võiks ka ikkagi inimestele tutvustada.  "Presentatsioon oli kujundatud koledalt ja need pildid riietest olid hirmus maitselagedad".  Millal enne on PowePointi kujundused olnud kunstiteosed ja kas tõesti oleks pidanud selle kujundajatelt tellima? Slaidil oli illustratiivne osa ja näitas kõnes olnud teemat seinal ja seda kõike korrektselt.  Variant oleks panna sinna vaid laused.

Minu väitele, kus ma ütlesin, et see meeldimine või mitte meeldimine on väga subjektiivne ja me  ei saa öelda kellgi töö või kodulehe vm. kohta, et see on kole. Näited olid korrektsed ning kandsid oma eesmärki. Ja see on oluline.
Naisterahvas jäi aga endale kindlaks. On olemas kujundusreeglid ja meie näited olid koledad. Kui ma moka otsast midagi rääkisin oma kogemusest, siis sain uue rünnaku "kus te üldse õppinud olete?" vastsin "Kuresaares"  - edasi järgnes minu sunnas visatud põlastav pilk. "aaaaaa nojah ... "
Üritasin talle veel subjektiivsuse kohta tõmmata paralleele kodu kujundamise või riietuse kohalt. Loomulikult on olemas head tavad ja tunnustatud maitse, kuid see ei tähenda, et see kõigile meeldib.... ja et oluline oli siiski võimalusi näidata - korrektseid.  Keegi ei näidanud talle "segamini kodu" või "räpakaid eelajaloolisi riideid"

Kõige selle kokkuvõtteks tõi tema oma kunsti reeglitele paralleeli elementaarse viisakusega.
Inimestele peab õpetama elementaarset viisakust. Nad peaksid teadma, et elementaarne on öelda "Tere" ja "Head aega" ning et tema ootas, et me presentatsiooni tehes ja näiteid nädates arvestaks elementaarsete kujunduslahendustega.

Mis kuradi moodi on elementaarne viisakus tulla ütlema kellelegi, et tema presentatsioon on kole. Võõrale seda enam. Mismoodi on elementaarne viisakus rünnata kedagi küsimusega "kus sa õppinud oled?" et siin säutsuda julged jne.  

Ja nagu Kadri ütleb - miks peaksime me sallima sallimatust ja et suures plaanis ongi küsimus selles, et kas peab viisakalt ja tolerantselt taluma seda et tal on "oma arvamus" või öelda lihtsalt, et minu arvamus on, et ma ei koolita sind.

Ahhh...
Õnneks ei pea ma temaga igapäevaselt kokku puutuma.
Kuigi... tema Ego paistis küll nii suur olevat, et vaevalt et ma sellest puutumata jään või minu lapsed.

Ma pidin selle kirja panema, et lugu endast välja saada... jagatud pettumus on pool pettumust!