klaasist vaagen

Olen pannud üles juba klaasikojakäigust 2 sõrmust. Nüüd siis on vaagna kord. 

allolevalt on näga lõihatud klaas, ahjukuuma ootel.  

Hõberõngaga sõrmus üleval paremas nurgas.

Sinine lillesõrmus ja kõrvarõngad all paremas nurgas.

Vormi peal on vaagen, mis allpool näha. 

Ideaalis oleks pidanud kõrgemad osad sulama pehmemalt vaagnaks kokku. 

Tegelikult sulasid need kokku kuid jäid suht sirgjoonelisena. 

Täna kasutan seda lootsikut väikeste ehete hoidjana. 

elu on lill

"Elu on lill" tassid on minu selleaastane ja viimane leiutis. 

Need tassid tegin algselt plaaniga teha lehetassidele lisa. Tookord, kui mul need tassid valmisid,  oli saabumas jõuluvaheaeg ning koju sangavoolimisse toodud tassid kuivasid liiga ära. Üle ei jäänud muud, kui teha väike vangerdus. Piltide kratsimises ma tugev ei ole ning peene pildi glasuurimine ei ole ka minu tass teed. Nii läksid taiesed ettepõletusse täpselt lõpptulemusest aimu omamata.

Mõtte glasuuri kratsimisest sain oma käetaldrikutelt. Need ma küll glasuurinud toorena, kuid tassiga on tootelt glasuurimine vähe keerulisem või et nii ikka päris ei tehta ka. Vist. 

Tasse oli kokku 6 ja kõik said natuke erinevad. Erinevate glasuuridega. Katsetused.  

Mulle said aga kõige sümpaatsemaks hallvalge ja sinisega glasuuritud isendid. 

Tegemisest:

Savi: kõrgkuumus, valge

Tehnika: Rullimine, kleepimine, sanga voolimine. 

Glasuurimine: ARS hallvalge ja ARS sinine. Väljast pintsliga. Sees sama värv lahjendatult. 

Lille sõrmus ja kõrvarõngad

Pikka juttu siia kirjutada ei oskagi. 

Sõrmused on läbipaistvast klaasist ja sinistest tükkidest. Toredalt suvised.

Ahjuvormid

Ahjuvormid tegin millalgi eelmise aasta alguses.  Päris ahjuvormina nad siiski kasutust ei ole leidnud.

Väiksemat vormi kasutan enamasti serveerimisel. Tänu kaane olemasolule, on hea serveerimisest järele jäänud kaste koos vormiga ja ilma pikema jututa külmikusse saata.

Suur vorm läks miskil põhjusel katki.  Kui mu mälu mind ei peta, siis on see mu esimene ahjus katki läinud ese. 

Praeahju rändamise asemel on see leidnud kasutust hoopis poiste pliiatsitele. Kõik kirjutusvahendid koos liimi ja kääridega mahuvad kenasti ära ning suuruse tõttu on piisavalt ruumi ka õige värvi otsimiseks. 

Mulle hirmsasti meeldib, kui asjad leiavad ise endale kasutusala ja koha.

Tegemisest

Savi: kõrgkuumus punane

Tehnika: plaadid, liimitud, pinnale kratsatud, mullid surutud varda pallikujulise otsaga. 

Kaane "mullid" surusin nii, et panin plaadi mitmekordsele froteerätikule ja vajutasin erineva tugevusega sellesama varda kerajase otsaga lohkusid. Tulemusena on kaas kasutatav ka kuuma alusena, kuna ta on lauaga vaid osati kokkupuutes. 

Mõõdud: Põhja suurus toorest savist oli väiksel vormil 23x10cm, suurel 25x25cm, kõrgus mõlemal 9cm. Ülemise serva mõõt on 4cm suurem.

Glasuur: 6H, pintseldatud ja kuivalt maha nühitud. Sisu svammiga tupsutatud.

Kunst omada taktitunnet

Mõni aeg tagasi sattsuime arutama kodus teemal taktitunne.  Põhjuseid arutamiseks oli mitmeid.
Peamiselt oli teemaks kõnealuse puudumine, eriti noortel. Mangus arvas, et tänapäeval arvavad inimesed, et kui nad jätavad midagi enda teada, siis seda peetakse osavõtmatuks ja argpükslikuks. Mina arvasin, et tegu on indigoajastu ja selle lastega. Mingi nurga alt vaadatuna paistab aga et indigo on laiali valgunud ka meieaegsete ja vanemate inimeste sekka.

Kindlasti ei ole taktitunne minu tugevamaid külgi ja olen sellesamast laiali valgumisest ka osati osa saanud. Mul ei ole kunagi valmistanud "raskust" oma tõde kuulutada. Öelda, mis mulle meeldib ja mis ei meeldi. Küll aga olen ma tõde kuulutanud enamasti valitud inimestele - need kes mind juba pikalt tunnevad ning tõde kuuldes muigavad leplikult "ah.. see on ju Triin". Mitte et nad peaks selle teinekord ehk haiget tegeva otse ütlemisega leppima. Aga ma luban. Ma arenen. :)
Vabandust, kui olen kellelegi mõtlemata haiget teinud.

Miks ma aga enda jaoks teema lahti mõtlesin kirjutada on hoopis sellereedene kogemus Kaugtöökeskuses.
Paar nädalat tagasi olin ma osaline ühe koolituse vedamisel. Mingil segasel põhjusel olin  nõus osalema koolituses koolitajana. Väljakutsed on minu jaoks edasiviiv jõud ja lõpuks tegin selle avantüüri kaasa rõõmuga. Koolituse teemaks oli "Veebikodu".  Olen kokku puutunud nii mõnegi veebiga ning teema on tuttav - miks mitte siis oma kogemusi teistega jagada.

Ehitasime koolituse esimse osa üles sellele, et inimesi panna mõtlema kas ja mis nad vajavad. Kas nad üldse miskit veebikodu vajavad.
Tihti saavad inimesed keerulistest teemadest aru paraleelide tõmbamisega maisetele teemadele.  Seepärast tõime ka meie näiteid olmeelust ja taandasime veebikodu loomise riiete valmisele. Täna mõtlen ma, et oleksime võinud isegi korter/suvila/maja näited tuua, aga tol korral ei tulnud selle peale.
Suures plaanis oli mõttekäik selline: Kui tahad olla nooruslik, kasutad noorte riideid, kui tahad ujuda pead trikoo soetama. Kui tahad väga omanäolist riietust, siis lased selle rätsepal teha ja kui pole vahet, et sama näoga  leht ka Su sõbral olemas on, siis võid valida masstoodangust.  Näitasime erinevaid väljundeid, mis ja kuidas annab teha - mis on vajadused ja mis on võimalused ja mis on erinevate võimaluste ohud. Peamiselt sai kõneletud vabavaraliste veebivõimaluste kasutamisest. Rääkisime sellest kui oluline on analüüsida läbi oma "sihtrühm" jne.

Nüüd aga asja juurde. Nimelt tuli sel nädala üks naisterahvas, kes ka seminaril osales ja ütles, et ta tahaks avaseminari kohta midagi öelda. OK - ütle! - mõtelsime Kadriga.
"Edaspidiseks.. palun kui te näiteid toote siis tooge ilusaid, mitte selliseid nagu te näitasite."  ning "see riiete teema oli lausa labane, jumal küll meil olid siin ju täiskasvanud koos".  (ma ei ole väga hea sõnastuse meeldejätja aga sisu oli pikal jutul lühidalt selline)

Algatuseks olime Kadriga sõnatud...
Mis siis õigupoolest oli see nii kole ja silmariivav, et vajas ekstra tähelepanu pööramist???
Küsisin ja sain ka mõned vastused. Aga peamiselt sain teada seda, et kujundamisel on olemas miskid elemantaarsed reeglid ja neid võiks ka ikkagi inimestele tutvustada.  "Presentatsioon oli kujundatud koledalt ja need pildid riietest olid hirmus maitselagedad".  Millal enne on PowePointi kujundused olnud kunstiteosed ja kas tõesti oleks pidanud selle kujundajatelt tellima? Slaidil oli illustratiivne osa ja näitas kõnes olnud teemat seinal ja seda kõike korrektselt.  Variant oleks panna sinna vaid laused.

Minu väitele, kus ma ütlesin, et see meeldimine või mitte meeldimine on väga subjektiivne ja me  ei saa öelda kellgi töö või kodulehe vm. kohta, et see on kole. Näited olid korrektsed ning kandsid oma eesmärki. Ja see on oluline.
Naisterahvas jäi aga endale kindlaks. On olemas kujundusreeglid ja meie näited olid koledad. Kui ma moka otsast midagi rääkisin oma kogemusest, siis sain uue rünnaku "kus te üldse õppinud olete?" vastsin "Kuresaares"  - edasi järgnes minu sunnas visatud põlastav pilk. "aaaaaa nojah ... "
Üritasin talle veel subjektiivsuse kohta tõmmata paralleele kodu kujundamise või riietuse kohalt. Loomulikult on olemas head tavad ja tunnustatud maitse, kuid see ei tähenda, et see kõigile meeldib.... ja et oluline oli siiski võimalusi näidata - korrektseid.  Keegi ei näidanud talle "segamini kodu" või "räpakaid eelajaloolisi riideid"

Kõige selle kokkuvõtteks tõi tema oma kunsti reeglitele paralleeli elementaarse viisakusega.
Inimestele peab õpetama elementaarset viisakust. Nad peaksid teadma, et elementaarne on öelda "Tere" ja "Head aega" ning et tema ootas, et me presentatsiooni tehes ja näiteid nädates arvestaks elementaarsete kujunduslahendustega.

Mis kuradi moodi on elementaarne viisakus tulla ütlema kellelegi, et tema presentatsioon on kole. Võõrale seda enam. Mismoodi on elementaarne viisakus rünnata kedagi küsimusega "kus sa õppinud oled?" et siin säutsuda julged jne.  

Ja nagu Kadri ütleb - miks peaksime me sallima sallimatust ja et suures plaanis ongi küsimus selles, et kas peab viisakalt ja tolerantselt taluma seda et tal on "oma arvamus" või öelda lihtsalt, et minu arvamus on, et ma ei koolita sind.

Ahhh...
Õnneks ei pea ma temaga igapäevaselt kokku puutuma.
Kuigi... tema Ego paistis küll nii suur olevat, et vaevalt et ma sellest puutumata jään või minu lapsed.

Ma pidin selle kirja panema, et lugu endast välja saada... jagatud pettumus on pool pettumust!

Jaagupi kingitus emadepäevaks

Eelmise aasta emadepäeval oli Jaagupi rühmas tore koostegemine. Kõik kokku tulnud emad said endale ise meisterdada kõrvarõngad, kelakee, kõevõru või mis iganes.

Lugasin kord Polkovniku blogist, kes muidu tubli õmbleja ja nikerdaja arutles teemal ehted ja nende tegemine. Peamiselt seda, kuidas ta seda käsitööliiki ei pidanud käsitööks ja pigem tegijatest midagi ei pidanud... kuni puutus ise tegemisega kokku...

Olen nüüd täitsa aus enda vastu ja julgen öelda, et ka mina ei pidanud üsna pikka aega ehete tegemist suuremat sorti väljakutseks ega raskuseks. Ehete tegemise ainuke raskus paistis olevat minu jaoks selles, kuidas leida hea materjal. Tegelikkus on aga hoopis muu. Oskaja teeb ka mitte kõige paremast materjalist ilusad ehted ja mitte oskaja suudab käkerdada maitselageduseks ka imekauni toorme.
Aga see nikerdamine, nõelaga peenikeste materjalide taga ajamine, õmblemine, kombineerimine... no ei ole minu jaoks. Naudin hea meelega teiste tehtut. Ja suur rõõm on vaadata, kuidas erinevad tegijad "enda oma" leiavad ja seda arendavad ja oma tegemist tublisti turundavad.

Jaagupi emadepäeva pealelõunal aga nikerdasin oma esimesed ja seni ainukesed pärlitest kõrvarõngad. Traadi vahele on peidetud puust täppidega muna, siis puust silinder ja klaasist seemned. Toredad said, mu meelest ja kanda on neid ka ilus.

Sõrmus - klaasikivi + hõbe

2011 aasta oktoobri lõpus sai peetud Mariti sünnipäeva. Vahva üllatusena olime kutsutud klaasikotta klaasist meisterdamisele. Mina isiklikult, ja usun et ka teised, ei olnud klaasi sulatamise ega üldse klaasiga rohkem kokku puutunud kui "kristalli kõlistades"  või läbi akna õue vaadates. :)

Toona sai 1 sõrmuse kivi aga nii võimas ja ilus et patt oleks olnud sinna taha panna miski suvaline rõngas. Klaasikunstnik õnneks märkas seda ka ise ja soovitas otsida kullassepp.
Läks aasta ja peale ning kivile (loe klaasile) sai alla ka sõrmering. Siinkohal ei sa ma muidugi mainimata jätta kullassepp Gerli Merisalu osalust, kes hõbeda ja klaasi ühendas.

Kasutasin musta klaasi, läbipaistvat klaasi. Keskel on nõudepesukäsna traati ja musta klaasi tükke.  Kõik see sai ahjus üheks tükiks kokku. 

Mulle sõrmus meeldib väga ja õige riietusega ei jää see kindlasti märkamata ega märkimata.

Tol korral tegin endale seal 1 vaagna, mis täna on mul ehete aluseks, kõrvarõngad  ja 2 sõrmust (millest ühte näitan). Et aga teised asjad ei ole nii mainimisväärt või et võtavad jõudu sõrmuselt, siis neid ei näita. Võibolla ehk mõni teine kord.