Noored kunstnikud

Mulle väga meeldib, et minu lastele meeldib joonistada. Jaagupi joonistused on praegu veel enamasti sirgeldused, kuid kõik need tähendavad midagi. Pealtnäha sirgeldus võib olla vabalt kaelkirjak, kel on jalad ära hammustatud - tulnukate poolt või siis on kriipsukera maskeerunud emmeks.

Ühel päeval joonistas Jaagup oma

käed täis ja teatas, et ta on nüüd "Spiderman".

Samal ajal kui Jaagup muutus meie kõigi silme all ämblikmeheks, joonistas Joosep issit. Ja lausa 2 issit. 1 on nokamütsiga, punaste põskedega ja 5 sõrmega issi (järgmisel päeval täiendas kunstnik oma tööd kätte joonistatud õuntega) ja teine skuutriga kihutav issi.

Kusjuures meil oli selle pildiga suur tüli ka. Kunstnik nimelt arvas peale pildi kinkimist, et see ei ole ikka täiuslik ja et ta tahaks selle pooleks lõigata ning selle nõmedasti viltu oleva issi õigeks keerata. Mina muidugi ei lasknud. Meie olime ju selle vuntside ja habemetutiga pea-jalgsega väga rahul ja kohe üldse ei soovinud täiustamist.

Seletasin(valetasin), et kunstnikud oma valmis töid ei muuda. Kuna see siiski mulle endale valena tundus, siis täendasin mõtet sellega, et muudatusi ei tehta siis, kui töö on juba kingitud.

Rääkimist ja seletamist oli pikalt.

Kunsti ei tehta meil mitte ainult paberile ja kätele. Tehakse ka täieõiguslikku "performantsit".

On pühapäeva lõuna. Joosep tormas järsku tagant toast kööki ja teatab, et "Jaagup teeb praegu midagi väga, väga, väga paha asja". Mina pikutasin ja seetõttu tormas seda pahandust kaema Mangus. Ja pahandus oli seinal. Vaene Joosep ei osanud unseki arvata, et ta oma tehtud kritseldusega vahele võiks jääda. Või arvas ta et pahandus on Jaagupi põrandamaaling ning korvidele kritseldamine... Mine võta kinni. Ja pahandusest saigi pahandus.

Kokkuvõtvalt leidis Jaagup, et midagi hullu ju ei tehtud ja et ma võiks lapiga ju selle kõik ära kustuta.

Joosep palus õhtul juba tunde temaga mitte rääkivalt ja ilmselgelt pahane olevalt Issilt lepituseks vabandust kaebamise, joonistamise ja valetamise eest - ja nende kõige eest täiesti suunamata. Mina olin rahul, et kutt ise sai oma vigadest aru. 

Pelmeenid eelküpsetamata sisuga

Seekord võtsin pelmeeni tegemise täitsa ise ette. Algusest lõpuni.
Leidsin retseptivideo siis, kui Jannega kuu aega tagasi pelmeenikatsetuse tegime ja oli vajadus teada saada, mis on pelmeen, mis vareenikud ja mis hinkalid ja ravioolid jne.

Olin kuidagi väga veendud, et pelmeenid on ja neid valmistatakse just selliselt nagu näha selles varem-mainitud videos.
Kuna ma ei lugenud sellest retseptis välja, kui palju jagub antud taignast ja lihast, siis tegin taigna igaks juhuks topeltkoguses. Liha oli 900g - 500g veist ja 400 kodust. Ehk siis veis oli ülekaalus. Äkki isegi nii nagu kutt soovitas 75/25
Kokku saime pelmeene nii, et esimesel korral said söönuks 4 täiskasvanut ja 2 söövat last ning  2 pere söögikorda läksid sügavkülma. Ühesõnaga päris paras ports tuli kokku.

Sügavkülmutamisel peab ikka neid nö. ükshaaval külmutama, sest niisama kotti visates kipuvad isegi piisavalt jahustena need üksteise vastu kleepuma.

Seekord tehes oli mul küll tunne, et hakkangi ise pelmentsikuid tegema. Ei olnud üldse nii raske ja maitse on ikka väga hea küll. Ja just see eelküpsetamata sisuga variant. Toorme hinda ma kokku ei arvutanud ja pelmeenide puhul ei ole mul isegi õrna aimu palju need poes maksavad, seega roa tasuvus rahalises mõttes on mul veel selgusetu. :) Aga ega see vast oluline olegi.

Beseed

Pühadeks sai tehtud jälle brüleed. Sellega kaasneb aga alati suur munavalgete ülejääk. Plaan oli teha üht pavlova sarnast magustoitu, aga kuna ootamatult oli otsa lõppenud vahukoor, siis sai menüü ümber mängitud. 

Magusasõbrale kohaselt tegin munavalgest beseed.
Retsept imelihtne.
4 munavalget (saab 2 plaaditäit) =  200g suhkruga. Selline vahekord on tundunud paras.
Vahustad väikse soolatörtsuga muna enamvähem vahtu. Siis vähehaaval suhkur lisaks, kuni vaht on piisavalt tugev.
Küpsised panin ahju 140Cjuures ja keerasin temperatuuri kohe 110le. Ahjus peaks need olema umbes 1h. Poole peal lülitasin ka õhu järgi, et kuivamist kiirendada. Kui tund möödas, lülitasin ahju välja ja jätsin need irvakil uksega jahtuma.

Seekord lisasin valgevahule prooviks riivitud šokolaadi. Kuna ma ei teadnud, kuidas see šokolaad munamassis käitub, siis väga ei priisanud. Tegelikult oleks võinud isegi vist suuremad tükid panna. Võimalik, et siis oleks see soklaad ka kuidagi kummaliselt käituma hakanud - ühesõnaga vaja veel katsetada
Teistele jälle sai lisandiks lisatud kaneeli ja tükeldatud kuivatatud jõhvikaid. See variant on eriliselt hea jõulumaitseline.

Magus on ikka hea J

Mulle ei maitse Sushi

Detsembri lõpus, Õnneli sünnipäeval, sain ma väga pika vahega maitsta taas sushit. Sõin sushit enne seda esimest ja viimast korda umbes 8 aastat tagasi. Toona tundusid mulle need rullid maitsetud ja mõttetud käkid. Nii mõttetud, et isegi aastaid hiljem, kui inimesed ümberringi neid imetabaseid rulle kiitsid ja sõid, ei olnud minul kordagi isu uuesti proovimise järele.
Nüüd aga tuli uuesti proovimine ise kätte - ja ma sõin isuga ja mulle maitses ka. Maitses nii, et hakkas isegi isutama. Ostsime korra neid Sushi Catist töö juurde ja Pitsapoistest Kata juurde... ja ühel nädalavahetuse tegime Jannega ( kes enda sõnul ei ole miski kokk ega asi) koos nii makisid, california makisid, kui nigireid....
Janne õpetas, mina kuulasin ja rääkisin, mis olen tegemise kohta näinud, lugenud.

Tänaseks olin viidud niikaugele, et  käisime poes spetsiell vajalikku kraami ostmas. Ja ma keerasingi oma esimesed rullid. Lõhega, kurgiga, makraga.
Mangus arvas, et esimese korra kohta polnud pahad :) Ma ise sõn 2 makit ja ühe california maki... rohkem ei tahtnud.

Aga ikkagi. Mul isutab, ma tahan neid teha, ma tunnen, et tahan neid süüagi... aga mulle ei maitse sushi... tegelikult ma seda ei taha :)

Tegemise vastu mul pole midagi. See oli mõnus. Kuna Mangusele see eine meeldib ja norisid jäi järgi, siis teen kindlasti veel.  Järgmisel korral ehk isegi jäädvustan kogu protsessi :)

Meie suur pere!

Minul on toredad lapsed! Ja minu õdedel on ka toredad lapsed!
Üks toredam kui teine ja teine toredam kui esimene, kolmas ja neljas on ka torded ja viies teinekord kõige toredamgi, kuuendast rääkimata. Seitsmes, kes on ka ilmatuma tore, ei ole kahjuks pildil.

Aga tore on see, et käisime kogu lastekarjaga pildistamamas ja uskumatu, aga saime ka kenasid pilte.
Kisa, karjumist, jooksmist ja möllu oli rohkem kui rubla eest. Tulemus aga täitsa euro vääriline :)

Kolm Jotti!  Johannes, Joosep ja Jaagup

Pildilt on puudu  vaid Julian, kes tehnilistel põhjustel ei saanud Taanist tulema.

Beebimüts - Buratiino stiilis

Seda mütsi valmis saades küsis Mangus, et miks meie lapsed käivad brändimata odavmütstega kui ema oskab toredaid mütse kududa.... tõesti! Miks?
Eks see asi tuleb lihtsalt parandada.

 

Beebimüts tüdrukule - kaks ühes

Minu elu uus moto:  "Kaks kudumit päevas!"

Siin nüüd tüdrukule sobilik mütsike. Kasutasin taas lõngakorvi jääke. Ja tegin, kuidas pähe tuli. Üsna veendunud olin aga selles, et panen "lillelapi" kujulised "kõrvikud". Kui lilled valmis said, siis tundus, et need võiks ka kelmikalt rippuma sobida.
Otsustusvõimetuse tulemusena sai müts, kus jooksu pealt saab lilli rippuma jätta ja vajadusel klappideks kinnitada.

Kahjuks meil nukke majas ei ole, seepäest peab peakujuta jänes taas modelliks olema.

Beebimüts

[10.02.2011 21:15:44] kadri: kuule
[10.02.2011 21:15:50] kadri: business ettepanek
[10.02.2011 21:15:53] kadri: kas kududa tahad mulle
[10.02.2011 21:16:19] Triin: :)
[10.02.2011 21:16:20] Triin: mida
[10.02.2011 21:16:27] kadri: koo beebimütsi
[10.02.2011 21:16:31] kadri: sellist ilusat
[10.02.2011 21:16:36] kadri: värvilist ja mittevärvilist
[10.02.2011 21:16:44] kadri: ja robustset ja õrnakest .)

Jutt jätkus nii, et Kata pidi orgunnima lõnga ja mina pidin proovima. Lõng jäi segastel asjaoludel aga orgunnimata. Minul aga tuli tuhin peale ja isu midagi teha oli nii suur, et kasutasin oma tagavara.
Müts sai tehtud samast lõngast, mis Joosepi krae. Mõnus triibuline ja soojalt palmikuline. Praegu mütsil oleva tuti asemel plaanisin teha palli, kuid lõng sai otsa. Kui tuleb lõng ja kui müts tellijale sobib, siis tuleb ehk ka pallitutt :)

Nüüd jääb vaid välja selgitada kus on siin see bisness..

Süüteroosid

 

Nüüd ühed nikerdused, mida olen sunnitud talvisel ajal tegema õite tihedalt, suvel peaaegu üldse mitte.

Leidsin taaskasutusroosid paar aastat tagasi ühest isetegija blogist. Nüüd on meil süütamiseks ainult lilled. Materjali veel jagub - kuigi tuleb tõde tunnistada et poelettidel hakkavad võimust võtma juba plastikust pakendid. Niikaua, kui on papist munareste, on meie laual ka roosid!

Valmistamisest.

Rebid munapesad üksteisest lahti. Kaanest tulevad muna sisud. Mina olen rebinud. Kui kenasti rebida siis jääb materjali isegi üle :)

Ja siis oluline osa - küünlavaha. Aasta tagasi oli see minu suurim probleem - kui ei põleta küünlaid, siis ei teki ka jääke. Kati, hää inime varustas mind siis. Nüüd aga põletan ise küünlaid ja tekitan jääke.

Vaha sulatan plastikämbris, veevannis, panen miski kaane ka peale ja sulatan kogu kupatuse korraga ära.

Kui vaha sulanud, siis kastan roosid vahasse, nii et üks serv jääb katmata, pärast teise ringiga katan selle ka. Olen näinud hästi vahaseid roose, aga need ei kipu põlema minema.

Ma teinekord olen isegi jätnud ühe nurga süütamise jaoks üldse vahata. Samas - vaasis on ilus ikka täis kate

Krae Jaagupile

Edaspidi jätkub minu elu vaimsuses "1 krae päevas".

Jaagupi omas kasutasin ära jupid oma lõngajääkidest. Sinist triibulist lõnga oli just kaeluse jagu ja seda halli ei olnud ka eriti rohkem. Kokkuvõtteks tulemus mulle meeldis ja asi sai täitsa paras.

On ilmselge, et Joosepi omaga pingutasin suuruse osas üle :) Õnneks saab ta seda kanda kindlasti ka järgmised 3 aastat.

Kootud krae

Olen 3 viimast õhtut veetnud kudumise seltsis. Nüüd - kui talv hakkab läbi saama tuli mul tuhin kududa poistele kraed. Tegelikult vist oli isegi ajendiks Joosepi õudne poe krae. Iseenesest peaks sellise asja tegemine olema lihtne - ühe õhtu nikerdus, kui ei tee nagu mina.
Taaskord sai kootud nii nagu jumal juhatas ja mõistus võttis. :)
Lõng oli sokilõng Prismast - triibuline
Vardad 3,5mm
Peale korduvaid katsetusi krae laiuse osas ja mitmeid harutamisi jäin 1/1 pahem/parem krae juurde, 66 silmale. Kui krae valmis, siis kasvatasin igast pahempidi silmast. Kudusin natuke ja siis kasvatasin üle 5. Miskil hetkel lõin esi ja tagupoole pooleks, sest ma ei olnud kindel selles tervik laiuses ja esi- ning tagalapp tundus isegi parema mõttena
Lõpuks ääristasin heegeldades krae servad ja laiendasin tellija soovil natuke esimest osa.

Mina jäin tulemusega rahule ja Joosep oli ka õnnelik.

Ökoküünal

Käisime perega selle aasta esimesel päeval Pikakosel külas. Lisaks selle aasta jõuluehete ideedele nägin seal toona ka üllatavat ökoküünalt mandariinist ja toiduõlist.

Täna ostsin mandariine, mis just neid küünlaid meelde tuletasid. Mõtlesin, et kas teha küünlad või mitte, et kas viitsin jännata või mitte... "Tee oma mõte teoks" ütleks Peep Vain ja mina tegin.
Mandariin millest saab küünlaid teha peavad olema sellised "seest tühjad" sest muidu ei saa sisu kätte ja ei moodusta kaussi. Tegin puuvilja põhja alt lahti ja õngitsesin sisu välja nii, et taht viga ei saaks. Valasin sisse parasjagu õli ning lasin tahil õli veidike endasse imeda.
edasi oli lihtne - süütasin küünla ja imetlesin selle ilu :)

Minu sõber on päike

Joosep on juba omajagu aega joonistamisest huvitunud ja teinud lugudega pilte.  Peale multika vaatamist on tavaline, et Joosep tuleb kööki ja küsib pliiatseid ja paberit, et siis nähtu üles joonistada.
Eile aga üllatas ta oma loovusega meid siiski.
Uurisime teel koju, et mis lapsed lasteaias tegid ja mis põnevat juhtus. Joosep teatas, et nad joonistasid täna sõpra. Küsisin, et kelle ta sõbraks joonistas ning sain täiesti ootamatu vastuse. "Joonistasin päikese".
Uurisin edasi, et miks mitte Jaagupi või Laura või Jakobi või Hendriku... mille peale vastas mees:  "No ma tahtsin päikese joonistada." Ok, mõtlesin - päike siis päike. Küsisin: Aga miks sa päikese tegid?
Vastus oli ilus: "Päike paistab mu peale ja annab valgust" .

Pilt on lasteaias näitusel ja moblaga pildistades jäi vähe kehvake.

Aga nagu näha PAISTAB päike ikka korralikult tema peale. :)

Apelsini sukaad

Mõeldud - tehtud! Sukaaditegu sai ette võetud ja läbi proovitud.
Leidsin õpetuse Toidutarest ja üsna jälgisin seda. Kui mitte arvestada seda osa, et viilud oleks võinud teha kobedamad ja et suhkru sees keerutasin lihtsalt, mitte ei möllanud tokkide ja kahvlitega.
Kui ma esimest korda seda õpetust sattusin lugema, siis tundus tegu lihtne ja mõnus ettevõtmine. Tegelikult oli sellega nokkimist ikka omajagu. Aga ehk on asi seda väärt. Saan vähemalt pasha sisse neid puistata mõne kuu pärast.

Leidsin surfates internetiavarusest ka postituse, kus kirjutati, et see sukaad on ju mõrvarlik, kui ei ole ökoapelsinist. Peale seda lugedes ma peaaegu isegi lõin poole tegemise ajal käega. Samas andsin ma ka aru, et tegelikult ei kavatse ma seda kõike hunnikuteviisi süüa ning et mürki saan ma seentest vist rohkemgi :)

Sibulamarmelaad

Selle hõrgutise eest pean tänama Katat, kes meie ühistel  "õhtusöök neljale" debüütõhtul seda pakkus.

2 suuremat sibulat
ingverit (maitse järgi)
4sl karamellsuhkrut
1sl peensuhkrut
2sl vett
100g brie juustu

Sega kokku suhkrud ja hakitud sibul ning ingver. Vett olen pannud tegelikult natuke rohkem. Aga keedan ka ette antud ajast kauem. Puupliidil vist isegi 2h. Tegelikult on retseptis öeldud, et tuleb pool tundi tasasel tulel hautada. Sedaviisi aga jääb sigul õrnalt krõmps. Mulle meeldib aga moosim variant.  Ka olen saanud hakkama vaid tavalise suhkruga. Kauem hautades muutub see ka karamelliseks ja tekib samalaadne karamelli maik man. Vett olen pikema hautamise ajal ka rohkem pannud.

Pintseldasin ciabatta viilu oliiviõliga. Panin ahju, grilli alla veidikeseks pruunistuma. Võtsin välja, katsin marmelaadiga ja lõigu juustuga. Saiad läksid uuesti ahju, sedapuhku vähe madalamale tasemele, et vaid lihtsalt juust ja marmelaad soojaks läheks.

PS! see marmelaad säilib külmikus vähemalt nädala, kui mitte rohkem. Päris hoidiseks tegemisel tuleb kindlasti äädikat kasutada. 

Rohepäised kolmikud

Ütlen nüüd otse- ma tapsin Jõulutähe. Õigemini hakkas see pärast Jõulu vaikselt rääbistuma. Lehed aina langesid.  Eelmise aastate kogemusest tean, et minu käes Jõulutähed ei sure vaid elavad kenasti ka suve üle.  Sellest tulenevalt olin sunnitud karmimad meetmed kasutusele võtma. Ma tapsin Jõulutähe. Oleksin selle teinud suvel, tehes nägu, et ma vett vajavat taime aida all ei näe... ühesõnaga ei pikendanud tema vireluspäevi :) Lõikasin  punapea jala pealt maha.

Kastsin mulla, võtsin sibulakorvist 3 sibulat ja asetasin need mullale.

Edasi jäin ootama, mis juhtub.  Juhtus nii, et 1 punapea asemel sain endale köögi aknalauale roheliste peadega kolmikud :)

Ühe lõpp on teise algus – ja nii ongi!

Müts ja Krae

Alustasin nende asjade tegemist siis, kui veel talv käes ei olnud.
Sain need isegi toona valmis. Mütsi isegi kandsin. Kraega ei olnud rahul.
Ühtäkki kadus müts ja kuna kraega ka väga rahul ei olnud, siis jäid asjad unarusse.
Eile, igasuguse tegemise tuhinas,  mõtlesin asja lõpule viia. Harutasin natuke kraed, kudusin uue otsa ja tegin pitsi ning nööplille.
Kuna mina ja kudumine käib enamasti nii "nagu torust" tuleb, siis täpsemalt ma seda töökäiku lahti seletada ei oska. . Enamus asjad olen veerandi peal tagasi harutanud ja uuesti teinud. Lihtsalt sellepärast, et lõng ja vardad ei teinud seda, mida olin ette kujutanud, või olin midagi valesti arvestanud.
Kudusin varrastega nr 6 ja lõng oli lilla (pildil vähe sinine).

Pildi tegi Mangus, mina olen poolalasti tuulises õues ja loodan et nüüd haigeks ei jää

Minu leivanumber linnasega

Alljärgnev on minu läbikatsetused ja tähelepanekud leivateo kohta.

• Jahuks kasutan üht Lõuna Eesti "kodujahvatuse".
• Meil töö juurde tuuakse. See on hästi jämeda jahvatusega ja tõsiselt hea. Boonusena on see ka öko - peremees ütles, et naabrimehelt ostab vilja ja ise jahvatab.  Tõesti - ma ei taha sellest tavalisest peenest poejahust enam iial teha. Varasemalt jahud pooleks, nüüd aga teen puhtalt talujahust.
• Arvesta 500ml vett 1 leivakohta, juhul kui on keskmised vormid. 
• Sega veidi käesoojast soojem vesi juuretisega, lisa jahu niipalju juurde, et tekiks 10% hapukoor. 
  Mulle on jäänud tunne, et selline konsistents on parim. Mötserda käega! See on nii mõnus!! Segu pane kaanega potis/kausis põrandaküttega ruumi, tekikuhila alla. Ruum olgu soe. pigem soe kui külm. Minul on leivategu kaanega ahjupotis. Seda on hea mugav kuhu iganes toimetada. Kui kaanega potti ei ole, siis võid panna ka lihtsalt rätiku või kile alla.  
• Nüüd 12h seisma. Kõige parem on panna leivategu hakkama enne magama minekut ja siis järgmise päeva lõunast edasi toimetada.
• Järgmisel päeval. Kõigepealt koonda enda kõrvale asjd, mis plaanid leiva sisse panna. Jahu, seemned, linnas, kuivatatud puuviljad, köömned, suhkur ja sool. Kuna leivategu käib kätega, siis keset tegu kuskil sahtlipõhjast seemneid otsida tähendab kas paluda kedagi appi või minna käsi pesema. Mõlemad on ebamugavamad variandid, kui ise enne asjad valmis panna.

• Kui hästi läks, siis on näha, et leivategu on kenasti mullitav, tõusnud ja siis natuke langenud, lõhnab väga hapult ja maitseb sama hapult. 

• Hakka lisama nüüd aineid. Soola umbes 2 spl., suhkrut umbes 200g.  Võid vähemaga alustada, kindlasti aga ei tasu soola ega suhkurt karta. Maitse - sa tunned omale sobiva ära. Tegin alul väiksema soolaga ja siis jäi see asi väga lääge. Edasi hakka lisama jahu ja linnasejahu (kuskilt lugesin kunagi et seda võiks panna umbes 3sp. Mina olen pannud rohkem) Linnasejahu teeb leiva tumedaks ja annab nö "musta leiva" maitse ka. Ka tasuks see väikse osa rukkijahuga segada, sest muidu võib see leiva sisse klimpi jääda.
• Sõtku, lisa jahu ja sõtku ja lisa jahu. Sõtku niikaua kui tekib miski plurts - nagu õhumulli plõks.  Sa kuuled selle ära, kui see tuleb. Peale plumpsu teket võid kindel olla, et oled piisavalt sõtkunud.
  Taigen ise on mõnus paks. Mitte väga tuim.
  Sõrmede vahelt taigent pitsitades jääb sellest kena vagu 

• Mida vedelam on taigen, seda mullilisem ja õhulisem leib. Paksemast taignast saad aga tihedama leiva.
• Kui eelnev on tehtud, siis võta juuretis ja pane järgmiseks korraks kõrvale. Ära unusta juuretist võtta!
• Nüüd võid möllate seemnete, puuviljade jm. Minu lemmikud on praegu kanepiseemned. Panengi lisaks enamasti päevalille- ja kanepiseemneid. Kui meeles on, siis panen ka köömneid. Need pidavat leivagaasi eemaldama.
• Segu segatud, pane taigen võiga määritud vormi. pool kuni 2/3 vormi ulatuses. Tegin alul küpsetuspaberiga, aga võiga määritud vormis küpsenud leib on kordi parema koorikuga.
• Silu taigen siledaks. Mina ei silu märja käega, kuigi paljudes kohtades nii just soovitatakse. Võimalik, et siin on ka selle jämeda jahvatuse ja poejahu erinevus. Märja käega siludes jääb leib kuidagi sile ja poelik. Seda enam, et kerkides läheb niikuinii leib siledamaks.
• Riputa peale seemneid vms. Ma tavaliselt ise panen miskit kliid.
  Vajuta sisse augud. Aukude puudumine ei lase leival kerkida ja
  see hakkab küpsedes mõranema.
• Kui tahad koorikleiba teha, siis pane umbes 2cm paksune kiht samuti võiga määritud vormi. Tee kahvliga pisikesed täkked sisse.
• Nüüd eelkerkima. Taas sooja kohta. Viimasel ajal olen pannud küpsetusahju. Nii on see ka laste eest kaitstud. Panen ahju 50C  ja lülitan ahju välja. Kerkida võib ta seal 2-5h. Mida paksem taigen, seda kauem kerkib. Vedel taigen kerkib kiiremini aga sellel on oht häirimise korral sisse vajuda.  Mulle tundub, et jäme jahvatus kerkib ka kauem.
• Kui vorm on täis kerkinud ja augud kinni vajunud, siis võid vormid tasakesi ahjust välja võtta ja ahju järgi lülitada. Ära vorme raputa ja ära tõmbetuult tekita.
• Mina küpsetan leiba nii:
• 15min 250C
• 10min 220C - siin lisan koorikleiva
• 10 min 200C
• 25min 180C
• Ahju põhja panen veevanni. Sedasi jääb koorik pehmem.
• Kui leib valmis, siis võta see kohe vormist väja ja jäta rätiku alla jahtuma. Olen lugenud, et leiba peaks vahetult peale ahjust võtmist veega "paitama". Samas olen täheldanud, et kui ahjus on veevann niiskuse tekitamiseks, siis koorik ei vaja peale küpsetamist niisutamist. Olen lugenud  ka et jäta mõneks minutiks leib vormi seisma, aga siis hakkab see minu meelest vormis sees märjaks minema.
• Enne lõikamist võiks aga leib küll vähe jahtuda kuna alguses on see väga nätse ja halvasti lõigatav.

Lõpuks on ikkagi kõik tunnetuslik ja enda jaoks meeldiv maitse tuleb läbi oma tegemiste ja untsu minemiste.

Minul läks esimene tegu 100% nässu, teine ja kolmas ei olnud ka see, mis oleksin oodanud. Olen leiva M kujuliseks küpsetanud ja täiesti ära ka põletanud.
Räägitakse, et  on normaalne kui esimesed 6 korda leib välja ei tule ning et kõik on kord leiva "sisse kukutanud"  ja mõne leivaga naela seina löönud  :)

Tänaseks olen teinud leiba üle aasta ja teen seda ka edaspidi.

JÄTKU LEIBA!!!!

Metsa läinud söögitegu

Tean ju seda, et kui teha sööki üleoleva suhtumisega, siis läheb see tegu hoopis kõhu täitmise asemel metsa.
Sellest hoolimata siblin tenekord köögis tundega, et olen produktidest üle ja geniaalse kokana saan ju alati hea roa.

AGA EI SAA!

Lühidalt. Täna raiskasin ära hulga oma põllu ökoporgandeid ja sibulaid, pool koorikleiba, 3 muna, toorjuustu ja tavalist juustu, hulga puid ja aega. Nõme. Mitte et mul niipalju produktidest kahju oleks, kui et maitsmismeeled jäid nuumamata...

Brüleekreem

Brülee on minu vaieldamatult lemmikuim magustoit.
Olen seda piisavalt palju teinud, katsetanud erinevaid variante ning leidnud niiviisi endle meelepäraseima variandi.

Koostis:
5 munakollast
100ml kohvikoort
300ml vahukoort - puhta vahukoorega jääb liiga rammus, kui pooleks panna, siis liiga lahja :)
2 spl suhkrut - võib ka rohkem või vähem. Mulle meeldib, kui see kreem on pigem magus.
vaniljet
riivitud sidrunikoort
 Klopi munakollased suhkruga kergelt läbi.
Kuumuta väikeses potis rõõsk koor (kohvikoor + vahukoor) peaaegu keemiseni. Kalla kuum kooresegu peene joana munakollasesegu hulka, seda hoolega segades. Koori tekkinud vaht. Või kurna läbi sõela. 

Määri brüleevormid võiga, vala sellesse segu, umbes 2,5cm paksuselt.  Kata iga vorm eraldi fooliumiga. 
Aseta sügavamasse ahjuvormi ning vala vormi 2/3 vormi ulatuses kuuma vett.  Osades retseptides on öeldud ka, et ahjuvorm katta fooliumiga, mitte iga brüleevorm, aga minule tundus, et brüleedele kippus nii veevannist tekkiva auru kondentsi tilkuma. 


Küpseta brüleekreeme vesivannis 160kraadise ahju keskosas umbes 50 minutit, kuni kreemid on läbi küpsenud, ent ikka veel 'võdisevad'.
Võta vormid vesivannist välja ning lase jahtuda.
Kata täielikult jahtunud vormid kergelt toidukilega ning pane vähemalt 4 tunniks või üleöö külmkappi.

 Enne serveerimist raputa peale õhuke kiht peenikest suhkrut ja põleta leeklambi abil karamelliks.
Värsked hapukad marjad kõrval ei tee ka üldse paha.

PS!
Leeklampi müüakse ehituspoodides ja maksis krooni aal miski 200.- tuuri. Mangus kasutab seda ka teinekord millegi soojendamiseks/põletamiseks. Gaas on sama.      

PPS!
Munavalgest tee bezeed