Plastiliinist elu

Puhtalt praktilisest vajadusest hakkasime täna plastiliinist meisterdama. Praktiline vajadus oli siis see, et lapsed oleksid tegevuses ja ei karjuks ja jookseks nagu pöörased.
Varasemalt oleme teinud enamasti lihtsalt rullimisi. Ka ei ole viitsinud ise midagi teha. Meie plastiliin on selline, et kui see õhu kätte jääb siis kivistub. Ka sulab see veega ära.

Täna aga laristasime. Tegime voolimist ja jätsime asjad lammutamata. Need nüüd kivistuvad ja dekoreerivad mõnda aega meie elamist.

Joosep tegi õunapuu. Siin pildil on õunapuu all jänes ja part, kes omavahel just dialoogi olid pidanud. Teemat ei mäleta :)  

Siin on laev mis merel sõidab.  Part sinna merre ei mahtunud.

Jaagup tegi 4 asja. Üks, kõige suurem, on kindlasti vares.
Teised olid ka midagi, aga ma ei mäleta mis. Vabandust.

Ja siin kogu meie kamba - ehk siis minu, Joosepi ja Jaagupi teosed. Mangus tegi sel aal kahjuks päristööd.
Mina tegin rebase, krokodilli ja meres ujuvad Nemod

Peedisalat keedumuna ja Parmesaniga

Olles laupäeval ja pühapäeva hommikul üksi kodus, sain end rõõmustada just sellise söögiga ilma, et oleks pidanud samal ajal meespere jaoks teist, midagi toekamat ja tavalisemat tegema. Tegin endale salatit õhtusöögiks ja järgmise päeva hommikuks ning sööksin seda veel täna lõunakski.

Salat on pärit Anni Arro "Sepamaa taluköök" esimesest raamatust.

Enda jaoks taasavastatult märgin selle ka siia üles. Et jagada ja ise ka meeles pidada :)

Vaja läheb 2 portsu jaoks.

2 keskmist peeti

3 keedetud muna

Parmesani juustu

1spl röstitud kõrvitsaseemneid

Basiilikut, rukolat (seekord kasutasin lambasalatit ja oli ka hea)

Soola, pipart

Marinaad:

0,5 klaasi oliivõli

2 küüslauguküünt

2spl palsamiveiniäädikat

1tl kuivatatud punet

Kuna eelmisest päevast jäi sobilikult üle ahjus röstitud peeti, siis kasutasin seda. Räägitakse, et ahjus tehtud peet on magusam. Tõesti - see jube maitsev ja vastupidiselt lihtsalt keedupeedile pistsin seda kahe suu poolega ka niisama paljalt. Varasemalt olen kasutanud poe keedupeeti.

Koori peedid, lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadi ained. Kalla see viilutatud peetidele ja lase vähemalt tund toasoojas marineerida. Mida kauem, seda parem. Ma eile lasin vist 3h ja tänahommikune ports oli üleöö seisnud.

Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola ja basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned (röstisin viimati päevalille omi ja olid ka head) ja Parmesaani viilud. Piserda üle natuksese marinaadiga ning maitsesta soola ja pipraga. Viimased ma unustasin - ju oli  marinaad piisavalt maitsekas.

Kõrvale tegin soojad Brie juustu ja sibulamarmelaadiga krõbesaiad.

Vahetult enne minu luksuslikku privaathommikusöögi söömist laekusid mehed koju. Loomulikult olid lapsed minu taldriku juures uudistamas, et millega tegu ja mida ma söön.
Proovisin keelitada Joosepit salatist ampsu võtma. Komplekteerisin kenasti kahvli otsale salati-muna-peedi-juustu ampsu. Kutil oli suur soov maitseda, kuid umbusk selle väärtuse osas võttis võimust. Jaagup aga tellis endale marmelaadi-juustu saiasid. Ja ta sai ka :) Ja sõi ka.

Tomatisupp

Algse ideega  "pean blogi, et üles täheldada oma käsitöö" kasvab vägisi söögikatsetuste ja selle läbi lemmikute leidmise kohaks. Aga eks söögi tegemise vajadus ongi ju möödapääsmatu ja võimalus, midagi märkimisväärset teha/leida suurem, kui käsitööd tehes.

Minu uueks lemmikuks on tomatisupp. Tänud selle eest Kärdule-Peebule, kes tomati "minu maale" tõid ja mind tomatisuppi sööma õpetasid. Varasemalt olen söönud küll bologneese kastmeid jm. tomatiga tehtut, kuid tomatisupp ja tomatimahl on varasemalt olnud liiga tomatist. Viimast ma veel ei joo :)

Supp on lihtne ja maitsev - retsept umb. 6le.

800ml purustatud tomateid

4 keskmist kartulit

1 sibul

mõned küüslauguküüned

basiilik, pipar, sool ja suhkur

Tükelda kartulid ja pane potti. Lisa vett niipalju, et kataks kartulid. Keeda kartulid poolpehmeks. Lisa tomatid, tükeldatud sibul, küüslauk jm maitseained. Lase podiseda. Mida kauem, seda parem. Lisa vett niipalju, et supp jääks paraja paksusega. Püreesta saumikseriga. Vahetult enne supi välja tõstmist lisa tükeldatud küüslaugu küüneke ja basiilik.

Serveeri parmesaani juustu ja krõbeda saiaga.

NÄMM!

Mütsi debüüt

Kudusin mõnda aega tagasi Kata tellimuse peale mõned mütsid.
Nüüd, tegelikult küll nädal aega tagasi, sai üks neist ka modelli pähe. Mõlemad on ju ka täitsa toredakesed.

Kuidas on nii, et kui näed beebisid, siis tekib soov neid pluti-plutitada või kui näed vahvaid kudumeid, siis tahad ise ka midagi nikerdada.
Näe -  just hakkaski tunduma, et tahan kududa - nüüd ja kohe. Satun linna, satun ka lõngapoodi. Või tegelikult tõele au andes on mul 2 lõngakera vardaid ootamas ja mind muidugi ka :) Hakkangi nikerdama.

Kallid sõbrannad...

Nokitsesin skalpelliga lilli. Kunagi, kuskil nägin, et keegi oli žiletiga paberit lõikunud.
Eelmisel aastal tegin kas emmele või vanaemale samas tehnikas lillekesi kaardile. Nüüd mõtlesin proovida uuesti ja põhjalikumalt. Skalpelliteraga paberit fileerides saab ikka toredusi teha küll.
Tehnika on huvitav ja tulemus ka. Mulle meeldib. Kindlasti läheb kordamisele.

Eriti hästi sobiks see tehnika pulmakutsete tegemiseks :)

Laupäevased lemmikud

Lihtsuses peitub võlu. Need saiad on kindlasti meie pere laupäevased lemmikud - pühapäeval on pannakad. Soolase täidisega.

vaja läheb:

8 viilu saia

4 muna

kaneeli ja suhkrut

riivitud sidruni koort, aastaid tegin ilma. Sidrun annab hea kõrvalmaitse ning lapsed võtsid selle ka omaks ja kiitsid heaks :)

Klopi kõik eelmainitu segamini. Kasta saiad segusse ja siis õlitatud pannile küpsema, kuni on kuldpruunid.

Joosepile meeldib neid süüa kodujuustuga.

Jänese aasta

Eelmisel nädalal oli mul nokkida ühe-teise ja kolmanda kallal.
Esimene, mis tegin oli lasteaia etenduse jaoks vaja minev jänku müts. Õpetaja arvas, et kõigil lastel võiks peas olla valge müts – kõrvad olla olemas. Mõnus – taaskord „peale sunnitud“ tegemine. Miski eesmärk.

Kodus oli kahjuks vaid 1 tokijääk valget lõnga. Kuna seda tõesti vähe oli ja no tõesti ei olnud isu minna kuskile kaugele poodi lõnga otsima, siis otsustasin, et loon silmi parasjagu niipalju, et müts mahub pähe ning et peakate valmis saaks. Uskumatu aga tõsi – see mahtus pähe ja valmis sai ta ka – lõnga jäi järgi vaid törtsuke.
  
Algne tööülesanne oligi lihtsalt valge müts kududa. Lõnga ju ka rohkem ei olnud… Kuskilt aga tuli suur soov mütsile ka kõrvad teha. Kasvõi väljakutse mõttes. Kui on isu, siis tuleb see ka rahuldada. Võtsin mütsikorvist ühe valge mütsi mida juba aastaid ei olnud kandnud ning harutasin selle üles. Kõrvad heegeldasin. Nikerdasin ja leiutasin omajagu, pühapäeval arutasin külas olnud Maritiga ka, et mida võiks teha et need püsiks kenasti püsti ja… ega me miskit lahendust välja mõelnudki. Lõpuks õmblesin kõrvade alumised otsad kokku ja nii nad seisma jäidki.

Esmaspäeval oli emadepäev ja peaproov teistele lastele.
Oi kui tore on, et on lapsed, kelle jaoks selliseid toredusi teha.