Pelmeenid

Oma esimesed pelmeenid tegin umbes 2 aastat tagasi. Toona ei olnud kodus tavalist nisujahu– isu teha oli aga väga suur ja seetõttu katsetasin täistera nisujahuga.  See aga jäi kummalise maitsega, taigen ei olnu nii elastne jne. jne…  Ebaõnnestumisest tulenevalt otsustasin, et sel tegemisel ei ole väga mõtet. 

Laupäeval naabreid külastades mainis Janne, et ta plaanib pelmeene teha ja mis retsepti ta on otsinud jne. Tuntud vaidlejana hakkasin tõestama, et tema retsept on miski muu kui pelmeenide oma ja et nii ei tehta.  Tõesti adekvaatne targutaja – ise teinud vaid korra ebaõnnestunud laari.

Igal juhul jäi jutt nii, et järgmisel päeval hakkan ma seda tegu assisteerima.  Ja assisteerisin.

Keskpäevaks oli ette valmistatud, veebist leitud retsepti järgi,  tainas ning täidis. Minu roll oli assisteerida ja loomulikult õpetada.

Eelmisel ööl vaatasin erinevaid pelmeeni tegemise retsepte ja õpetusi ning ühes nägin, et kui käsitsi teha, siis oleks soovitav taigen munaga määrida, et kokkujäämist kindlustada. Müüsin seda ideed Jannele, mõte tundus veenev ja paistis et see ka toimis. Koos leidsime, et ilma oleks vist tõesti oht lagunemiseks suurem.

Retsept mille järgi sai kogu tegu tehtud on järgmine siin

Peale 2h valmistamist sai lauale umbes 4 söögikorrajagu toodangut. 3 osa läksid külma, 1 osa potti.

Kõrvale pakkus majaperenaine hapukoorekastme küüslaugu ja rohelise sibulaga, hapukurgid ja valge viina.

Ja oli kui nämm oli.

Uskumatu – aga 4 pelmeeni inimese kohta oli väga paras ports.

Vale apelsinisukaad

Ühel õhtul koorisin apelsini ja koorides tulnud lõhn oli nii hea, et ma otsustasin proovida teha sukaadi.
Mäletasin lapsepõlves et sukaad on suhkru sees ligunevad apelsinikoored.
Mõeldud-tehtud! Koorisin apelsini, fileerisin koorealuse valge osa, tükeldasin väikesteks kuubikuteks ning valasin pudi purki - sellele otsa rohke suhkur ja törts kuuma vett.
Et suhkur sulanduks, segasin segu õhtu jooksul korduvalt. Küll olen suht kindel, et see oleks ka ilma segamata sulanud.
Kokku tuli sellest sihuke mõnus tükkidega apelsinisiirup, mida on hea panna magustoitudele lisaks. Ma küll, et tea kaua see säilida võiks, kuid külmkapis usun, et omajagu.

Olles oma üllitise valmis saanud, hakkasin aga uurima, et mismoodi seda sukaadi siis õigupoolest tehakse. Selgus aga huvitav tõsiasi, et sukaad ei olegi miski siirupis apelsinikoor vaid suhkrus keedetud ja siis kuivatatud apelsinikoor, mida siis tükeldades saab magustoitudele lisada. 
Olen üsna kindel, et proovin ka õige sukaadi tegemise ära.

Lihtsad küpsised

Täiesti kogemata sattus mulle kätte miski Selveri reklaamleht ja sama juhuslikult leidsin sealt eriti lihtsad küpsised. Kuna meile muretaignalaadsed küpsised meeldivad ja kapis oli ka või olemas, siis tegin korra täpselt retsepti järgi ja järgmised juba kohendustega.

Vaja läheb:
100g võid
2,5dl spelta vm. täistera nisujahu (olen katsetanud nii tavalise nisujahu kui speltaga,  kuid tavalisest jäi küpsis tuimem, speltast aga tekstuuriga ja elav)
1spl vahukoort - olen ka piima pannud
3spl suhkrut
moosi - olen teinud õuna ja apelsinikoore-suhkru leotisega.

Näpi jahu, suhkur ja või ühtlaseks, lisa koor. Taigen jäta tunniks külmikusse seisma.

Peale seistud aega jaga tainas kaheks. Rulli 2 umbes 30cm vorsti, vajuta see laiaks ja siis omakorda selle sisse soon moosi jaoks. Kui selle liiga sügava teed, siis kipuvad küpsised keskelt pooleks minema.  

(siin pildil on see ülemine "vorst" miks spelta ja tavalise nisujahu taignast)



Pane vahesse moosi. Siin on vale apelsinisukaad, mis ahjus muutub üsna päris sukaadiks. Puistasin üle ka kaneeliga. Ahjus küpseta 200C juures 10-12 minutit.

Ja valmis see ongi! Nammmi!

Juustu-muna suflee

Täna hommikul katsetasin ma uut "omletivormi". Ma ei ole klassikalise omleti sõber, küll aga armastan igasugu muid variatsioone sellest.  

Seekord siis alljärgnevalt.

Olime pühapäeval kahekesi kodus ja seepärast oli ka mõnusam katsetada.

Vaja läheb kahele sööja jaoks:
2 muna

0,5-1 dl riivitud parmesani juustu

supilusikatäis kuivatatud sibulat
soola-pipart. Vähe vähe, sest juustus ja sibulas on ka soola :)

Eralda munakollane ja valge teineteisest. Munakollane jäta koore sisse, valge aga vahusta väikse soolaga kõvaks vahuks. Lisa vahule vaikselt segades riivjuust ja sibulad.  Vala segu võiga määritud brüleevormi, vajuta vahu sisse väike lohk ning lisa sinna ka kollane. Puista üle pisukese juustuga.  Küpseta ahjus 180C juures 10-14 minutit. Olenevalt kas tahad et munakollane oleks vedel või kõva.

Serveeri soojalt. Hea on ka kõrvale krõbistada praetud peekoniviilu ning ahjus küpsetatud ja küüslauguga üle riivitud ciabattat.

 

Pane rõngad kõrvale

2010 aprillis oli Kärdi Sünnipäev. Sünnipäevaks tehakse aga kingitusi.

Taaskord otsustasin ise midagi nikerdada.

Kuna mul endal on kõrvarõngaste paigutusega probleeme, siis sellest tulenevalt mõtlesin, et võiks teha miski toreda raami, mis oleks ühtviisi ilus seinas, kui hea hoiustaja.

Ideeks oli kasutada tikkimiskangast, kust on hea konkskõrvarõngad läbi vajutada. Pildi väljanägemine on vägagi kingisaaja enda kujundada - sõltuvalt siis kuidas ja kui palju kõrvarõngaid on seina riputatud.

Kuna minu mõte oli tegelikult sel hetkel toores, poed olid kaugel ja pidin saama hakkama kodus olevate materjalidega, siis tegelikult ma tulemusega lõpuni rahul ei olnud.  Slogan aga oli väga hea - Mangus mõtles. Ega selline asi väga kujundust vajagi - tapaks see ju sedasi ehete ilu-

Mõte ja teostus kokku oli vast aga 4 ikka väärt :)

Pildil on raam minu ehetega, pross oli kingituse osa. 

Augustis tegin Katale juba vähe edevama asja - seekord võtsin ette ka tikkimiskanga- ja raamiralli. Mina jäin rahule ja mulle tundus et Kata ka. Raam sobis oivaliselt nende garderoobi kaunistama ja on väga Kata ehete nägu. 

Liblikad

2010 aasta kevadel oli lasteaias ruumide ühiskaunistamise talgud. Ühel laupäevasel päeval tuli kokku kamp emasid, kes üheskoos meisterdasid liblikaid. Materjalidest, mis kätte said. Mina kahjuks sel osaleda ei saanud. Küll aga tundsin survet kaasa lüüa ja ka oma abi osutada.
Nii said kogemata valmis imearmsad taaskasutus liblikad. Lainepapist, lillekimpudest pärit "riidepaberist", rohunöörist. Suurus nendel isenditel umb 35x25cm

Liblikad said lasteaias nii sooja vastuvõtu, et inspireeritult nendest kaunistati suur saal samalaadsete liblikatega. Väga hea oli olla seekord ise inspireerijaks. Allpool siis õpetajate valmistaud lennumasinad.

Jõulutort

See kook, mida olen nüüd teinud mõned jõulud järjest, on saanud minu lemmik jõulukoogiks.

Inspireeritud on see ühest külas mekitud koogist, millest tegin oma versiooni.

Sel aastal siis vormis, varasemalt segasin lihtsalt kausis kokku ja kühveldasime lusikaga taldrikule.

Retsept on tunnetuslik:

1 pakk südamekujulisi õhukesi poepiparkooke.

1x500g hapukoor

1 300g torukohupiim

Suhkrut, vaniljet

Valget soksi

Haput moosi

Sega hapukoor, suhkur ja vanilje. Aga arvesta, et küpsised on suht maitsekad. Seepärast pane hapukoort-kohupiima pigem rohkem, sest see vürtsikus jääb muidu liiga intensiivne.

Vooderdasin koogivormi toidukilega.  Panin põhja küpsised ja edasi kihiti kohupiimamassiga, keskele ühe kihi vahele pane haput moosi. Neutraliseerib seda vürtsikat maitset. Kihtide vahele riivi, või siis vala sulatatud valget sokolaadi.

Lõpu kihile jäta ka küpsised ja kata kilega. Jäta seisma ööseks nt.

Järgmisel päeval vala vorm alusele. Kaunista. Olen kaunistanud sulatatud valge soksiga. Sel aastal tegin piparkoogi glasuurist kaunistused – said hästi jõulu ja talvelikud.

Kartulikook

Võike söögitegu varasalvest.  Lihtne eestikas. Soodne pealekauba.

Hulk kartuleid – äkki miski 8 keskmist - umbes 1kg kooritud kartuleid

Porgandit – mina panin 3 väiksemat – palju ei ole mõtet panna – teeb asja liiga magusaks

1 suur sibul

3 muna

100ml kohvikoort

Küüslauku

200g hakkliha – võib ka rohkem, aga ei ole eriti vaja- lisasin ka seeni ja võib ju mis iganes lisada vahele. Mis oleks mahlane.

Jahu – äkki miski 4-5spl

Pipart-soola

Koori ja riivi suurema riiviga kartulid ja porgandid.  Haki sibul ja prae pannil läbi. Lisa sibul kartuli-porgandi massile – maitsesta soola ja pipraga. Maitse peab olema pigem soolane – kartul ju võtab soola kõvasti endasse. Pressi paar küüslauguküünt. Lisa munad ja jahu.

Prae hakkliha ja maitsesta soola ja pipraga või millega iganes. Lisa seeni või muud mis maitseb.

Sega kartulisegu vahetult enne pannile panemist läbi, et kogu vedelik ei jääks pealmisse osasse. Pane pool kartuli-porgandi segust 24cm vormi. Lisa kogu hakkliha ja hakklihale ülejäänud pool kartulisegust. Silu kartulisegu siledaks. Muidu lähevad üksikud kõrged tükid kõrbema.

Pane vorm ahju – 195kraadi 45 minutit. –

 

Serveeri valge kastmega. Või hapukoorega.

Nämm-nämm!

Ja asi on ka külmalt nämm nämm.

Porgandipirukas juuretisega leival

Minu viimase aja leid!

Leidsin selle retsepri netiavarustest täiesti kogemata, kui otsisin lihtsalt porgandipiruka retsepti.

Peale esimest läbiküpsetamist oli selge, et see küpsetis jääb ka minu menüüsse.

Tegu on juuretisega  küpsetatud leivale tehtud pirukaga. Tõsi  - see eeldab et on olemas varem küpsetatud põhi, aga kui see olemas on, siis on tegu lihtsa ja hõrgu roaga, mida võib kindla südamega armsatele inimestele pakkuda .

Koostis:

leivapõhi - ehk pool koorikleiba. 28cm pannis küpsetatuna

2 suurt - väga suurt porgandit :)

1 sibul

tiba veiniäädikat, lusikatäis mett

soola, pipart

150g toorjuustu

umb. 100g  Gouda juust. Võib ka muu olla

4 muna. - 2 keedetud ja 2 ilma.

Lõika koorikleib pooleks. Teise poole võid teise piruka jaoks jätta. 

Prae sibul ja porgand pannil, koos äädikatörts ja soola-piparaga.

Kui segu hakkab valmis saama lisa meetörts. Haki sisse keedetud munad.

Sega toorjuust, munad ja juust (riivitult). Maitsesta. Laota porgandisegu leivapõhjale ja vala üle toorjuustuseguga. Küpseta 200C ahjus umbes 30 mintsa, kuni koogike on pealt ilus kuldne.

Maitseb võrdselt hästi nii soojalt kui külmalt.





Tekiklubi

Alates 2000ndast aastat olen teinud tudutekke. Ehk siis kaisukaid. Tegelikult oli esimene selline suur - pigem vankritekk. Edasi tulid tudukad, ehk kaisutekid. Esimese kaisuka sai endale Joosep. See oli imearmas ja imearmas ka Joosepile. pilti sellest ei teinud, küll aga on see tekike pidevalt piltidel Joosepil kaisus. Saatus mängis aga nii, et ma kaotasin Joosepi teki ära. Õigemini unustasin lapse koti koos tekiga auto katusele ja mahakukkununa arvas keegi selle paremaks endale võtta.

Hiljem on saanud endale teki kõik meie pere lapsed. Tekid ise on vastavalt tujule erinevad - ühendavaks jooneks võiks olla äärepits:
Joosepil laimiroheline, ruuduliseks kootud
Laural lihtsalt väga peenest lõngast ja väikese mustriga,
Saskal tavakoes, tema nimi sisse kootud,
Johannesel lapitekistiilis,
Josefiinel 50/50 kootud, heegeldatud. 
Jaagupi tekk on labaselt labakoes triibuline.
Mia tekk tuli roosavalge, lihtne pitsiga tüdrukukas.
Julian soovis ise kassi ja kassi ta sai.

Loomad ammustest aegadest

Minu loomategu alga nüüd!

PETSID
Siin on 4 Petsi - hiirepoisid, mida tegin kokku 25tk.  Pildil on Petsid ja õnnelik klient esimese portsuga. Sellest Petsist inspireerituna sai tehtud ka inimsuurune maskott, aga sellest kahjuks mul pilti pole.

SÜNNIJÄNES
Nüüd Joosepi Sünni jänes. Nimelt oli see jänes mul varrastel, kui Joosep otsustas, et talle aitab nüüd kõhus elamisest küll. Kudusin kere enne sünnitusmajja minemist valmis. Käed-jalad miski paari kuu jooksul. Kere ja pea toppisin täis Selveri kilekotti ja kõhtu panin väikeste kividega täidetud Kindermuna. Kaisukaks ta ei saanud, (no krõbisevast loomast oleks seda ehk ka palju paluda) niisama nösserdanud on seda aga mõlemad poisid.

WALTER

Walteri tegin kingituseks. Kingituseks ühele kliendile heaks kliendiks olemise eest. See vist on olnud minu kõige aeganõudvam töö. Aga samas jube mõnus tegemine. Walter oli karu, ehk siis logo osa. Miks mitte seda teha nö. maskotiks. Mina jäin tulemusega rahule.

Kiisu

See on kiisu Johannesele. Lihtsalt kaisukas. Lihtsalt kiisu. Sihuke täitsa tavaline nösserdis.

Aasta siis oli 2002

Hakkasin meenutama vanu töid ja uskumatu - aga neid on isegi täitsa kogunenud. Küll mitte niipalju, kui ühel korralikul kudujal aga kindlasti rohkem kui tänapäeva keskmisel naisel.

Tehtud tegemised on siis minu puhul jätkuvalt kaardimajandus ja pakendibisness :)

Kellakarp ja kaart ämmale - tol ajal siis veel mitte ametlik ämm.

Teiseks leiuks oli kahvlite ja nugade kinkepakend + kaart. Kahvleid, nugasid kinkis Kätu. Mina aitasin selle vormida pidulikuks. Kasutasin nagu näha jõupaberit ja sätendavat rohelist kalkat. Taaskord materjalid, mis olid lihtsalt kättesaadavad.

  

Lihtsalt üks sünnipäevakaart Piretile.

Lihtne punane paber, natuke kalkat millest lilled teha, tamiili, et lilled vähe erilisemalt seada.

Jõulud ehtesse

Selle aasta jõulupuu.
Pilt on tehtud vahetult peale esimest ehtimist selleaastaste ehetega.
Hiljem lisasime vanu ja kuusk sai vähe rikkalikum. Pilti aga ei märganud teha :)

AGA NÜÜD EHETEST

2011 jõuluehted. Just. Kindel plaan teha sel aastal jõuluaegu näpunöörist ja helmestest toredad kuulid. Idee sain ühelt külaskäigult, kus avastsin jubearmsad kuulid. Imestasin nii pool omaette, et nii armsad nagu ise tehtud. Perenaine ütles aga et ongi ja tõi nöörid, jupid välja ja lahkelt näitas tehnika kätte. koju jõudes tegin salvestamise mõttes ühe valmis.

2010 jõuluehted.
idee leidsin ühest blogist. Põhimõtteliselt on nii, et teed raami, hakkad punuma, pintseldad PVA liimiga ja peale kuivamist eemaldad raamilt. Lõnga puhul lisasin natuke värvi ka liimi sisse. Liim ise muidu jääb vähe piimjas.

Mina tegin nii heegelniidist, punasest kui rohelisest lõngast. Kaunistasin sisu erinevalt - pärlitega, riisiteradega, ihtsalt niidiuduga.

Ingleid aga märkasin ühes hommikutelevisioonis.  Taadul oli takku, mul tahtmine. Tegin ja jäin rahule. Hiljem tegin väikeste kohendustega takuingleid kaartidele.

2009 Jõuluehted.
Inspiratsioon tuli lasteaiast. Seal olid ühepoolsed ja tasapinnalised punutised. Nuputasin neid vähe erilisemaks ja nii said ehted nii tihedad, hõredad, rohkem ja vähem mahulised.

Ingel Õnnelile

Detsembris oli Õnneli sünnipäev. Olin soonel ja nikerdasin ka temale uisutava ingli. Taas pakendi kinkekaardile.
Sedapuhku kasutasin hõbedast paberit ja tegin juba eos uisutaja.

Selleks et nikerdada pead olema hingelt miski näriline, kes igast prahti kogub. Pole "prahti" pole ka materjali ilu tegemiseks.
Kogugem edasi lillekimpudest ilusaid paelajuppe, pärleid, nööre.
Oleks vaid koht ja süsteem, kuidas seda materjalikogu hallata.

Laternad eelmisel talvel

Leidsin oma pildipangast ühed fotod eelmise aasta külmakatsetusest. Eelmisel aastal oli periood, kus oli nii külm, et vesi jäätus hetkega, ka suur kogus vett.
Kuna meil oli paras ports ämbreid, siis otsustasin proovida jäälaternate tegemist. Valasin ämbri vett täis ja peale mõnda tundi valasin keskel oleva jäätumata vee välja.
Hiljem lugesin kuskilt, et mõistlik oleks teha nii, et paned suure ämbri sisse vett ja siis väiksema ämbri, koos raskustega, et nii jäätub asi kiiremini.

Laternad olid imetabased nii öösel, kui päeval.